ARVUSTUS ⟩ Kas tartlaste kunst on provintslik?

Aastanäituse monumentaalgalerii väljapanekus on põrandal Ahti Seppeti installatsioon «Aviaator Lukašenka performance 2021» (metall, kips, keraamika, segatehnika). Foto: Sille Annuk

Mul on harva olnud Tartu kunsti aastanäituste kujundusele etteheiteid, pigem ikka vaimustus. Eriti on meeles Mall Nukke, Leo Lapini, Kiwa, Eike Epliku ning viimastest aastatest Martti Ruusi ja Eveli Variku töö. Teist nii halba väljapanekut kui praegune ma ei mäleta ja ühtlasi tekib küsimus, kas Tartu kunst on provintslik.

Kõige õnnetum on peasaali peasein, milleks on seekord pakutud külma õhkavad aknad. Nende ees on Per William Peterseni lihtne mõjuv skulptuur «Taevast kergitades» ning sellega sobitub Kristina Viina «Marju Lepajõe portree». Kuid portree intiimsust kahjustab selle kõrval kõle saal ja selle otsaseinal Ilmar Kruusamäe hiigelsuur «Maskita ja maskiga (näitleja Ragne Pekarevi portree)».

Kristina Viin, «Marju Lepajõe portree». Foto: Repro