Kutsehariduse mainest on palju räägitud ja selle üle ka muret tuntud. Põhjusega. Aastatuhande alguses valitses tõepoolest ühiskonnas müüt, et kutsekooli lähevad vaid need, kes mujale ei kõlba. «Küll ükskord tulevad ka sul paremad ajad,» vangutati kaastundlikult pead, kui keegi tuttavatest juhtus teatama, et ta ise või tema võsuke asub kutsekooli õppima. See ei ole aga ammu enam nii – visalt, kuid vääramatult on kutsehariduse maine pidevalt paranenud.
Eesti tegutseb hulgaliselt suurepäraseid kutsekoole ning kahtlemata on just Tartu kutsehariduskeskus olnud nende seas üks edukaimaid ja väljapaistvaimaid. Mu sõprade ja tuttavate hulgast võib leida mitmeid vahvaid näiteid selle kohta, kuidas täiskasvanueas minnakse uuesti kooli – teist või kolmandat ametit õppima või ennast täiendama –, ja just kutsekooli. Viimase nime mitte maha salates, vaid vastupidi, seda ausalt ja uhkusega rõhutades.