Tarmu Kurm: Voco-ratta vurin. Kutsehariduse tühistamisest

Tarmu Kurm Foto: Erakogu

Kadakasaksluseks on teadupärast tavatsetud pidada oma seisuse häbenemist ja püüdu olla keegi teine, kes justkui tundub ihaldusväärsem. Juba ligi sada aastat tagasi oli Postimehes juttu rumaluse või ainelise kasu pärast oma identiteedi mahasalgamisest ja võõra mantli selgatõmbamisest. Tahes-tahtmata tuli see meelde, kui Tartu Postimees kirjutas Tartu kutsehariduskeskuse uuest kuuest – õppeasutuse uus nimi on Tartu rakenduslik kolledž Voco.

Kutsehariduse mainest on palju räägitud ja selle üle ka muret tuntud. Põhjusega. Aastatuhande alguses valitses tõepoolest ühiskonnas müüt, et kutsekooli lähevad vaid need, kes mujale ei kõlba. «Küll ükskord tulevad ka sul paremad ajad,» vangutati kaastundlikult pead, kui keegi tuttavatest juhtus teatama, et ta ise või tema võsuke asub kutsekooli õppima. See ei ole aga ammu enam nii – visalt, kuid vääramatult on kutsehariduse maine pidevalt paranenud.

Eesti tegutseb hulgaliselt suurepäraseid kutsekoole ning kahtlemata on just Tartu kutsehariduskeskus olnud nende seas üks edukaimaid ja väljapaistvaimaid. Mu sõprade ja tuttavate hulgast võib leida mitmeid vahvaid näiteid selle kohta, kuidas täiskasvanueas minnakse uuesti kooli – teist või kolmandat ametit õppima või ennast täiendama –, ja just kutsekooli. Viimase nime mitte maha salates, vaid vastupidi, seda ausalt ja uhkusega rõhutades.