Miks ei ole ma staarkirjanik?

Siiri Laidla mängis oma kodus veidike Beethoveni «Für Eliset» ja võttis sülle Miku, kes ootas Chopini «Koerapolkat». Laual Siiri Laidla kirjutatud raamatud. Foto: Margus Ansu

Tõepoolest, miks ei ole ma staarkirjanik? Tõsi küll, esiteks peaksin suutma ennast üldse kirjanikuna tuvastada. Kes on kirjanik? Ilmselt isik, kelle ilukirjanduslik tekst on laiemat tähelepanu pälvides ja paljundatuna raamatuvormis ära trükitud.

Kui inimese töölauasahtel romaanide ja luuletuste käsikirjadest pungitab, kuid ükski sellest ei tea, siis ta vist kirjanik ei ole. Või on? Mis saab, kui keegi pärijatest need paberid leiab ja trükki toimetab? Postuumne kuulsus?

Ikkagi tahaks iga loovkirjutaja saada tuntuks oma eluajal. Lootuses, et tema loomingut ka materiaalselt tunnustatakse. Kui palju ta luuletus või romaan rahas väärt oleks, seda ei tea sahtlissekirjutaja kunagi. Mõelgem kas või Martin Edenile, Jack Londoni romaani proletaarsest iseõppijast tegelase saatusele. Kui üldsus hakkas teda kirjanikuna tunnustama, oli juba hilja. Rääkimata siis meie murelaulikutest Juhan Liivist või Marie Heibergist.