Helmi Sakkov: arhitektuurikonkurss – kellele seda vaja?

FOTO: TPM

Kujutlegem ühte arhitektuurikonkurssi, näiteks Kumu projekteerimist 1993.-1994. aastal.
233 võistkonda kogu maailmast – arhitektide olümpiamängud! – tõid Tallinna oma tööd, millest igaühe tegemiseks olid 3–7 inimest kulutanud vähemalt 1800 töötundi, mis võrdub ühe inimese aasta tööga. Kokku siis 233 inimese aastatööga, ja mitte lihtsalt laua taga istumise, vaid väga intensiivse tööga kümme tundi päevas.

FOTO: TPM

FOTO: TPM

FOTO: TPM

Kuu-kahega oli mitte millestki loodud 233 projekti ehk ülemsüsteemi ehk arhitektuuri, kujutlust, missugune võiks Kumu olla, ja see idee kantud planšettidele ja makettidesse. Kõik pingutasid, et õigeks kellaajaks oleks projekt õiges kohas. Kusjuures – pange tähele – see töö tehti tasuta, õigemini sellele maksti peale, sest tööaeg, planšetid, printimine, makett, transport – kõik ju maksab!

Siis tuleb kokku žürii, umbes kümme inimest. Iga kollektiivi kahe-kolme kuu pikkuse töö viljale jagub aega minut või kaks: töö kas lükatakse kõrvale või rändab teise hunnikusse, mida vaadatakse veel kord.

Seegi hunnik hakkab järgmiste ülevaatamistega kahanema, kuni žürii valib viis või kuus tööd, hääletab, ja otsus ongi tehtud. Selle ajaga jõuab žürii võrrelda heal juhul hoonete väljanägemist ja asukohale sobimist. Enamik kuldsetest ivadest, mida igas projektis leidub, jääb avastamata.

Kas seejuures saab võidu parim töö? Kui pidada silmas maja väljanägemist joonisel, siis selle žürii selle hetke seisuga jah. Kuu aja pärast ei pruugiks žürii enam sellist valikut teha. Oleks teised inimesed žüriis, oleks võitjad kindlasti teised.

Žürii nägu

Arhitektuuris ei ole nii nagu matemaatikas, et 1+1+1=3. Erinevaid aspekte, mida hinnata, on tuhandeid ja iga inimene annab igale aspektile, ühele liidetavatest, erineva väärtuse. Summa on igatahes subjektiivne.

Objektiivselt saab võrrelda ruumide programmi täitmist, ehitus- ja kasutusmaksumust ning veel mõnda arvudes väljendatavat suurust, näiteks ette antud piirangute täitmist hoone asukoha, kõrguse jms suhtes.

Iga konkursi võitnud töö on paratamatult selle žürii või selle žürii kõige sõnaosavama liikme nägu. Žürii halb valik võib aga minna väga kalliks maksma.

Aga kas kunagi on võetud žüriid vastutusele raha raiskamise pärast? Või selle pärast, et tulevasi majas töötavaid või õppivaid inimesi sunnitakse töötama ebasanitaarsetes tingimustes, näiteks maa all. Või on valitud projekt utoopiline kas ehitustehniliselt või rahaliselt ning kogu arhitektide vaev rändab prügikasti.

Kuidas tõsta žüriide taset? Arhitektide hulk ja osatähtsus ning ekspertide arv peaks olema suurem. Žüriilt nõutavaid töötunde peaks olema küllaldaselt töödega tutvumiseks. Üks ekspertidest peaks andma kõigi tööde ehituseelarve, et need oleksid võrreldavad.

Arhitektuur ei ole pelgalt maja ilus fassaad. Uus maja peab olema odav (suhteliselt) ehitada, odav ekspluatatsioonis. Kasutuskõlblik, st hoones töötavale personalile ja külastajatele tervislik (hea mikrokliima, hea õhk, hea valgus, küllalt vaikne). Mugav nii töötajatele kui külastajatele.

Mõjuma inimese psüühikale hästi. Olema hea kunstikogude hoidmiseks, kui jutt oleks muuseumist. Olema uudne, huvitav. Ja veel palju-palju arvudega võrreldavaid ja võrreldamatuid aspekte.

Imelikud arhitektid

Hea on, kui lisaks žüriile töötavad ka eksperdid. Nende töö ongi võrrelda võrreldavaid asju. Aga nende arvamust, nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumi konkursil, ei arvestatud. Ja sellegi eest ei vastuta keegi.

Eesti arhitektuurikonkursside žüriide pealiskaudsust näitab ka see, et ei anta protokollilist arvamust iga töö kohta, lühikese iseloomustuse saavad vaid võitnud tööd, kui needki.

Loetakse üksnes üles võidutööde puudused ja mõnigi kord on need väga suured. Preemiatest ilmajäänuile jääb arusaamatuks, miks ei valitud nende projekti, kus ei olnud ju neid puudusi.

Osa võistkondi arvestab ettekirjutatud piirangutega (näiteks muinsuskaitse ettekirjutused räästajoone kõrguse kohta), näeb palju vaeva, et saavutada parim tulemus piirangute piires, ja on jahmunud, kui võitjaks kuulutatakse piiranguid mitte millekski pidanud töö. Niisuguse konkursi järel jääb enamikule osavõtjatest tunne, et neile on liiga tehtud.

Olen osalenud Soome Lapimaale küla ja külakeskuse projekteerimiseks korraldatud konkursil. Minu töö jäi küll teise kümnesse, aga žürii saatis mulle minu töö iseloomustuse, õnnitles hea koha eest ja vabandas, et kohalikele (saamidele) ei meeldivat minu pakutud maja stiil (olin projekteerinud vahva maja muumidele). Tollest konkursist jäid head mälestused.

Arhitektid on huvitav rahvas. Kedagi teise professiooniga inimestest ei kujutleks tegemas nii suurt tasuta tööd. Loota võidule, mis ainsana majanduslikult õigustaks tehtud pingutusi, on sama, mis loota loteriivõitu, kui sul just žüriis ei ole sõpru ja mõttekaaslasi. Erinevad põlvkonnad peavad ju tähtsaks erinevaid asju.

Aga miks ikkagi osaletakse konkurssidel? Sest see on huvitav. Projekteerimine koosneb kolmest osast: esiteks ideest, selle võimalikkusest ja tellijale sobivuse kontrollist. See on väga põnev projekteerimise etapp. Teiseks projekti ehituskõlblikuks töötlemine. See on rutiinne arhitekti töö. Kolmandaks projekti linnaametniku soovidele vastavaks tegemine – see on kõige igavam osa.

Konkursiprojektis prevaleerib esimene, huvitav osa. Lisaks on võimalik tutvuda uue valdkonnaga, saab õppida midagi juurde ning võistlus lisab põnevust. Veel tehakse konkursse selleks, et kaasa rääkida oma linna arhitektuuri loomisel, vähemalt pakkuda välja veel üks variant – niimoodi on kah võimalik. Kuigi see on üks suur ja tasuta töö.

Eraldi konkursid

Kahjuks on bürokraadid osanud ära rikkuda ainsa põhjuse (on huvitav!) teha konkursiprojekte. Nüüd tuleb eskiisprojekti konkursil osalemiseks täita hunnikute kaupa dokumente, mille ainus mõte on tõestada, et ma pole kaamel – dokumentide hunnik on suurem kui eskiisprojekt ise.

Peaks ju jätkuma arhitekti kutsetunnistusest tõestamaks, et arhitekt ei ole mingi algaja, et ta on projekteerinud suuri ühiskondlikke hooneid, ja kui tal on veel muinsuskaitseameti tegevusluba, siis järelikult võib ta tegutseda ka muinsuskaitsealal.

Aga ei, ikka on vaja hankida ja täita mõttetuid dokumente, kuigi kõiki neid tõendeid saaks ametnik ise vaadata internetist. Tagajärg on see, et loovisiksused loobuvad konkursiprojektide tegemisest ja nende asemel tegutsevad bürokraadid.

Õige oleks korraldada eraldi idee- ja põhiprojekti projekteerija konkursse (põhiprojektis on ka konstruktiivne kütte, ventilatsiooni, veevarustuse, kanalisatsiooni ja elektripaigalduse osa). Siis ei peaks kartma, et keegi noor ja oskamatu või vana ja saamatu jääb edasiprojekteerimisel hätta.

Aga eskiisprojekti konkursi võitja peaks saama autori õigused ja edasisel projekteerimisel õiguse suunata projekteerimise käiku ning ka väikest konsultatsioonitasu. Kahjuks unustatakse olemasolevate hoonete remondi ja ümberehituse projekte tellides nende autorid sootuks, aga valmis projekti tullakse kooskõlastama küll. Niisiis peavad autorid selle asemel, et projekteerimisega raha teenida, hoopis peale maksma.

Ja muidugi peaks ideekonkursse korraldama enne detailplaneeringute tegemist. Sest on kahju, kui hea idee jääb teostamata selle pärast, et detailplaneeringut tehes ei osatud head võimalust ette näha või ei kaasatudki arhitekti detailplaneeringu tegemisse.

Linna nägu

On keegi, kellele arhitektuurikonkursid on vajalikud – see on linnaarhitekt. Temal on valikute tõttu võimalus muuta linna visuaalset poolt, sest erinevalt Matteuse aegadest pole linnaarhitektil õigust siia linna maju projekteerida. Ja ega ta jõuakski, sest Matteuse ajal ehitati hooned valmis eskiisi järgi, tänapäeval võtab üks suurem maja arhitektilt aasta või rohkemgi.

Ideaalis peaks olema igal linnal oma nägu. Välismaal viibides püüame vaadata ära linna vanima osa, sest see ongi selle linna nägu. Uuemad linnajaod on liiga üheülbalised üle ilma. Vaadates pildilt kõrghoonetega ülekülvatud linna, kas tunneme selle linna ära? Vahel harva mõne eriskummalise hoone järgi. Vanalinnad on aga selgelt äratuntavad.

Tallinna keskaegne ja Tartu klassitsistlik vanalinn ei lähe omavahel sassi, küll aga tuleb uute hoonete puhul küsida: kus linnas see asub? Nii paigutaks Vanemuise ja Ülikooli nurgahoone Tallinna Rotermanni kvartalisse, Tartu uue kaubamaja Jaapanisse, Tasku Tokyosse, endise postimaja Tallinna Tondile. Kas Eesti nüüdisarhitektuuril on üldse oma nägu?

Tartu omanäolisusele tuleks kasuks, kui kasutataks just Tartu arhitekte. Linna üldpilt oleks ühtlasem ega oleks nii palju libastumisi hoone mastaabi valimisel.

Eestis on üks arhitekt, kelle töödel on just temale omane, äratuntav käekiri – Raine Karp. Tema üle võiks uhkust tunda, aga just Karbi töid (nn Vaino katedraal, rahvusraamatukogu, Tallinna peapostkontor, Tallinna linnahall) tahetakse lammutada. Miks? Just need hooned sobivad Tallinna visiitkaardiks.

Rahvusvahelistest arhitektuurikonkurssidest Eestis peaks küll niikauaks loobuma, kuni meil on ka raha üleilmalise tähtsusega sümbolmajade ehitamiseks. Mis kasu on Eesti Kunstiakadeemia hoone ilusast projektist, kui kõige selle jaoks raha ei jätku ja hoone ilus väliskest koondatakse ära ning järele jääb vaid kole ja tavaline majakolakas.

Tartu linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühisprojekt on sellele kohale sobimatu ja pealegi mitu korda kallim kui teised konkursile esitatud projektid. Eesti Rahva Muuseumi rahvusvahelise arhitektuurikonkursi puhul tahaks teada, kes arvas, et välismaalased tunnevad eesti rahva hinge ja kultuuri paremini kui eesti soost arhitektid.

Eelistame Eesti arhitekte

Eesti arhitektuuri taseme tõstmiseks peab muutma seadusi nii, et olulistel kohtadel asuvad hooned oleks projekteerinud avalikel konkurssidel eesti tipparhitektid (mitte need, kes odavalt, kiiresti ja halvasti projekteerivad).

Selleks saab nõuda teatud kutsekvalifikatsiooni taset. Need peavad olema arhitektid, kes ehitavad templit, mitte ei teeni ränga tööga raha.

Seaduste järgi peaks meil olema igas vallas tööl vähemalt üks arhitekt, tegelikult on arhitekt ainult üksikutes valdades. Praegu, kus enamik arhitekte on tööta, oleks just õige aeg ehitusnõunike kohad arhitektidega täita.

Tuleb nõuda, et omavalitsused võtaks tööle arhitekti, kas või ühe paari valla peale, kas või paariks-kolmeks päevaks nädalas. See on ainus võimalus saavutada minimaalseimgi tase. Et ehitusasju otsustavad volikogud (loe: poliitikud), on arhitektuuris kurja juur.

Tagasi üles