P, 4.12.2022

Galerii ja video ⟩ ESTCube-2 lendab orbiidile aasta teises pooles

Parandada tuleb see, mis satelliidi esimesel versioonil ebaõnnestus
ESTCube-2 lendab orbiidile aasta teises pooles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Täna esitles ESTCube-2 meeskond Tartu ülikooli Tartu observatooriumis valminud tudengisatelliiti, mis lendab kosmosesse aasta teises pooles. Uue satelliidi eesmärk on tõestada satelliidiplatvormi sobivust edaspidisteks missioonideks süvakosmosesse ja asteroidivöösse.

Koos Arianespace’i ja Euroopa kosmoseagentuuriga on lõplikult paika pandud ESTCube-2 tulevane teekond kosmosesse. Raketistart on uhiuue Vega-C raketi pardal Kourou kosmosekeskusest, Lõuna-Ameerikas Prantsuse Guajaanas vahemikus 1. augustist kuni detsembrini.

ESTCube-2 projektijuht Hans Teras ütles, et olulisem tähtaeg on seejuures satelliidi üleandmine Tšehhi integratsioonilaboritele 14. juunil. Selleks ajaks on läbi tehtud tehiskaaslase põhjalik testimine, kus pannakse proovile satelliidi sobivus ekstreemsete oludega toimetulemises. «Tiimi töö on lõpusirgel,» sõnas Teras.

Satelliidi missioon jaguneb kolmeks etapiks: esmalt tuleb saavutada kontakt orbiidile jõudnud satelliidi ja Tõravere maajaama vahel, mille järel läbib satelliit enesetestimise. «Need saavad olema kõige pingelisemad minutid kogu tiimi töös – kas see jõudis tervena kohale,» rääkis Teras.

Surnud satelliidid püsivad kosmoses kuni tuhat aastat, rääkis ESTCube'i tiimi liige Karl Vilhelm Valter​.

Järgmisena seisab satelliidil ees kaks suurt teaduseksperimenti: korrosioonitestimine ja töö maavaatluskaameratega. Satelliidil on n-ö kõhu all materjalid, mille korrudeerumist hakatakse kosmoses oldud aastatega mõõtma. Eesmärk on arendada paremaid materjale, mida kosmoses kasutada. Kaamerate abil saab hinnata elusloodust Maal, näiteks Eesti metsade seisu.

Eksperiment, mis tegemata jäi

Pea pooleteise aasta pärast jõuab satelliit kriitilise eksperimendini, mis ESTCube-1 jäi tegemata. Tiim loodab esimesena maailmas kasutada satelliidi pardal olevat seni kosmoses testimata elektrilist päikesepurje ehk e-purje.

Tegu on kontrollitava tõukejõusüsteemiga, mis ei vaja edasiliikumiseks raketikütust, vaid üksnes laetud ioonidega täidetud keskkonda, nagu seda on maakera ümbritsev ionosfäär või planeetidevahelist ruumi täitev päikesetuul.

ESTCube-2 esitluse moderaator oli pressijuht Karl Vilhelm Valter. Paneelis osalesid (vasakult paremale) observatooriumi direktor Antti Tamm, ESTCube teadusjuht Andris Slavinskis, kommunikatsioonijuht Katriin Kristmann, nooreminsener Agnes Rohtsalu ja projektijuht Hans Teras.
ESTCube-2 esitluse moderaator oli pressijuht Karl Vilhelm Valter. Paneelis osalesid (vasakult paremale) observatooriumi direktor Antti Tamm, ESTCube teadusjuht Andris Slavinskis, kommunikatsioonijuht Katriin Kristmann, nooreminsener Agnes Rohtsalu ja projektijuht Hans Teras. Foto: Margus Ansu

See on ligi 30 meetrit pikk juuksekarvast õhem metallniit, mis satelliidi koonusest välja lendab. Kasutades seda Maad ümbritsevas ionosfääris, on võimalik tekitada satelliidi liikumist takistav hõõrdejõud, mis järk-järgult satelliidi orbiiti langetab.

«Efekt sarnaneb sellega, kui sõita autoga ja pista käsi aknast välja – tunned jõudu, mida õhk vastu osutab,» kirjeldas ESTCube-2 tiimi liige Karl Vilhelm Valter.

Nii saab oma missiooni täitnud satelliit lõpuks põledes tagasi atmosfääri siseneda ja hoida ära kosmoseprügi kuhjumist orbiidile. See on plasmapidur, mis tulevikus võib aidata satelliite oma missiooni lõpul Maa orbiidilt eemaldada.

Vähendab kosmoseprügi

​Praegu jäävad kõik töö lõpetanud tehiskaaslased kosmosesse, muutudes teisi seal töötavaid seadmeid ohustavaks prügiks, mis võib jätta inimkonna Maale lõksu, sest läbi prügipilve pole võimalik planeedilt lahkuda.

«Surnud satelliidid püsivad kosmoses kuni tuhat aastat,» rääkis Valter. «Seega oleks efekt sama, kui puksiiri kutsumise asemel jätad auto maanteele – kiiresti oleksid maanteed läbimatud.»

«Kui tõestame, et tehnoloogia töötab, võiks kümne aasta pärast olla plasmapidur samasugune kohustusalik varustus satelliitidel, nagu on autodel õhkpadjad,» tõdes Valter.

Kasutades e-purje aga päikesepurjetamise režiimis, kus tema pikad traadid on laetud positiivselt, saab kasutada tekkivat vastastikmõju planeetidevahelise plasma ehk päikesetuulega, mis tõrjutakse purjele liginedes kõrvale. Kasutades saadavat impulssi trajektoori muutmiseks, on võimalik jõuda pea ükskõik millisele vajalikule orbiidile päikesesüsteemis, kasutamata seejuures tilkagi kütust.

Tudengisatelliit ESTCube-2

Foto: ESTCube-2 / TPM
  • Koosneb kolmest kümne sentimeetri suurusest ja kuni 1,33 kg kaaluvast kuubikust. Seega on pisike, aga võimas satelliit 30 cm pikk ja kaalub kuni neli kilogrammi.
  • Lennutatakse u 520 km kõrgusele Päikese-sünkroonsele Maa-lähedasele orbiidile.
  • Teeb orbiidil u 15 tiiru päevas (üks ring ümber Maa iga 90 minuti järel).
  • Välja keritava plasmapiduri kaabli pikkus on katselennul 30 m, kuid tehnoloogia kasutuselevõtmisel võib see ulatuda kilomeetritesse.
  • Satelliidi missioon kestab umbes kaks aastat.
Märksõnad
Tagasi üles