Eelmise aasta oktoobris-novembris edastas Tartu vene lütseumi hoolekogu Tartu volikogule kolm kirja, milles väljendas oma muret venekeelse hariduse tuleviku pärast ja palus linnal leida võimalusi lütseumi jätkamiseks venekeelse täistsüklikoolina ning arutada sellega seonduvaid küsimusi volikogus.
22. detsembril 2011 võttis volikogu esimees Mihhail Lotman endale vabaduse edastada neile kirjadele väidetavalt linna ametlik seisukoht: venekeelne haridus praegusel kujul Tartus kaotatakse. Arutelu volikogus ei pidanud ta võimalikuks, sest linnavalitsus ei ole eelnõu veel esinduskogule esitanud.
Vaevalt nädalapäevad pärast hoolekogule «linnavolikogu ametliku seisukoha» saatmist sattusin vestlema kahe mureliku linlasega, kelle tütar õpib mainitud koolis. Pidin neile selgitama, et olen vastu päevakorras olevale koolivõrgu ümberkorraldamise kavale, vähemalt selle praegusele variandile. Minu arvamus oli lapsevanematele suureks üllatuseks.
Kummastav on tõsiasi, et volikogu esimees võttis endale vabaduse vastata kogu volikogu nimel, kõikide fraktsioonidega konsulteerimata. Samuti ei vaja volikogu kui linna kõrgeim võimuorgan teemade käsitlemiseks või õigusloomeks raevalitsuse luba – volikogu otsused ja määrused on nimelt linnavalitsusele täitmiseks, mitte vastupidi.
Tartu linna esinduskogusse kuulub 49 rahva valitud saadikut, kes jagunevad nelja fraktsiooni või erakonda: Keskerakond, sotsiaaldemokraadid, IRL ja Reformierakond, lisaks Rahvaliidu esindajad, kes iseseisvat fraktsiooni ei moodusta.
Vene lütseumile saadetava vastuse arutamist ei olnud lisatud volikogu päevakorda ning vastuse sisu ei kooskõlastatud ühegi opositsioonierakonna esindajaga. Lisaks peab mainima, et probleeme on võimalik arutada ka volikogu eestseisuses, mis saab tavaliselt kokku volikogu istungile eelneval nädalal ning mis linna põhimääruse järgi on nõuandev organ.
Linnakodaniku ja volikogu liikmena on mul kurb vaadata, kuidas linnavõim ignoreerib vähemuste huve. Seni võeti vaevaks vähemalt teeselda demokraatiat. Loodan siiralt, et tegemist oli haritud ja intelligentse inimese, aga kogenematu munitsipaalpoliitiku inimliku eksimusega.
Küsimus on tegelikult laiem, kui esitatud näite põhjal võiks eeldada. Mis saab järgmisel korral, kui arutlusel on mõni teine, veelgi enam kirgi lõkkele lööv teema? Diskussiooni lämmatamine, ebameeldivate küsimuste vältimine ja arvamuste vähesus võib võimul olijatele tunduda ahvatlev, kuid kindlasti ei soosi see jätkusuutlikku ja tasakaalustatud arengut.
Mõelda võiks ka Tartu kui arvamusliidri, ülikoolilinna ja Lõuna-Eesti tõmbekeskuse positsioonile, kust pärit mõttemallid ja teguviisid võivad jõuda ka teistesse Tartu mõjupiirkonda kuuluvatesse omavalitsustesse.