Tartus on seni jagunud nii elutervet talupojamõistust kui ka tänapäevast analüüsioskust. Seda enam on uskumatu, et aastal 2012 enam vastutustundlikku ja teaduslikku põhjendust ei hinnata. Eriti teravalt tuli see esile Tartu uue arengukava ja eelkõige koolide ümberkorralduskava arutelude käigus.
Kahjuks tuleb tõdeda, et Tartu arengute planeerijatel on raskusi ajalooliste kogemuste teadvustamisel. Esmajoones puudutab see paradoksaalsel kombel peatükki «Teadmuslinn» ehk hariduse tulevikust rääkivat osa. Väga tõsiste muudatuste kavandamise tuhinas on «unustatud» avalikustada, milliseid ressursse see vajab, millised on riskid ja millised võimalikud teised lahendused. Kas on tegemist meie oma armsa ACTAga?
Ühtlasi tuleb tõdeda, et töö inimestega, keda see puudutab (õpilased, lapsevanemad, koolide hoolekogud), samuti nendega, kes kava ellu peavad viima (õpetajad, koolijuhid jne) on olnud puudulik. Tõsi, viimastel kuudel on aktiivselt üritatud seda puudujääki tasandada, kuid asi on veel väga kaugel normaalsest koostööst ja tööõhkkonnast.
Kiirustades, lünklikult
Keskerakonna saadikud soovisid, et arengukava meie tulevikku põhjalikult muutev koolide ümberkorraldamist käsitlev peatükk toodaks volikogu ette eraldi, et saaks seda põhjalikumalt läbi arutada.
Kohe on põhikooli saabumas tunduvalt arvukam põlvkond, kui oleme harjunud, gümnasiste jääb samal ajal vähemaks. Mõistetavalt tuleb noortele kindlustada õppimisvõimalused – selle mõistmiseks pole vaja seadusigi tudeerida.
Aga ilmselt otsustas keegi, et selle «lihtsalt» ära korraldamine oleks liiga labane. Parem ikka vastaseid leida ja siis ületamatuid raskusi kangelaslikult ületada. Vastaste tekitamine ei ole ju ka teab mis ületamatu probleem.
Jääb mulje, et Tartus kavandatud haridusreformi aruteludesse kaasati asjaosalised ja laiem avalikkus ikkagi alles siis, kui pahandused läksid nii suureks, et teisiti enam ei saanud. Nüüd rääkida, et nii tõsiste ümberkorralduste tarvis piisab poolest aastast, millest pool aega pealegi suvekuud, on lihtsalt sobimatu.
Tõsiste ümberkorralduste puhul on hädavajalik, et inimesed, kes peavad seda ellu viima, ja need, kes sellest loodetavalt kasu saavad, ka ise tehtavat mõistaksid. Jääb mulje, et see töö on praeguseks tehtud väga lünklikult ja enamasti pigem jõupositsioonilt, kogu riigist tuttava valemi järgi: meie teame, kuidas asi olema peab, teie seal pange pähe mütsikesed ja küsige abi. Kodanikuühiskonnas nii asju ei aeta.
Palju maksab?
Analüüsitud ei ole erinevaid stsenaariume juhul, kui mingil põhjusel kõik kavandatu ei rakendu. Mis saab, kui uusi koolimaju ei õnnestu ehitada? Milliseid meetmeid, kelle abil ja kuidas siis rakendame? Kui palju see maksma läheb? Kes maksab?
Ei ole teada kava, kuidas lahendame õpperuumide sisustamise probleemid, kuidas leiame puuduvad õpetajad. Erasektor võib küll kaasa aidata, aga ei pea – nemad võivad ühel hetkel lihtsalt loobuda. Mis on linnal selleks puhuks kavandatud?
Omavalitsus vastutab koolikohtade tagamise ja õppetöö kvaliteedi eest. Kahjuks Tartu haridusjuhid hoiduvad vastutusest, olgu siis tegu õppekavade – need soovitakse jätta täielikult koolide vastutada – või koolide ehitamise-renoveerimisega, mille eest peaks Tartus hoolitsema hoopis linnavaraosakond.
Arengukava järgi tuleks aastani 2020 leida raha nelja koolihoone ehitamiseks ja veel mitme renoveerimiseks. Samal ajal kavandame ehitada kuus lasteaeda, täita koolidele tehtud tervise- ja päästeameti ettekirjutused, ehitada-remontida sildu-tänavaid.
Viimane uus koolimaja Tartus valmis 1980. aastatel. Juba praeguseni on märkimisväärne osa linnaeelarvest ja energiast kulunud olemasolevate hoonete renoveerimiseks ja uute nõuetega vastavusse viimiseks. Nüüd aga tahame lähiaastail korraldada tõelise revolutsiooni. Millise raha eest?
Mingit arvestust, kui palju võiksid kõik need kavad maksma minna, linnavolinikele seni esitatud ei olnud. Korduvate nõudmiste peale on need nüüd saabunud, kuid nende üle arutleda tuleb alles volikogu istungil. Loomulikult on sellises olukorras raske nii vastutusrikast otsust teha.
Olemas on tabelid oletatavate õpilaste ja vajaminevate klassikomplektide arvuga aastani 2020, aga puudub ligilähedanegi arvutus, milliste kuludega tuleks arvestada. Kas ja kuidas ning kui palju on võimalik kokku hoida koolide haldamiselt, õpetamiselt ja muudelt kuludelt? Milline on töötajate vajadus? Ära on toodud vaid õpetajate vajadus lähiaastatel.
Millal kriis lõpeb?
Suurejoonelistest plaanidest lähtudes tundub, et majanduskriis lõpeb 2012. aastal ja juba tuleval aastal läheks vilkaks ehitamiseks: aastatel 2013–2015 valmib kaks koolimaja, lasteaiad veel lisaks. Aga kas keegi seda tegelikult ka usub?
Teisalt, kavandatavad koolitusplaanid räägivad pigem kriisi jätkumisest, ja seda vähemalt aastani 2020. Selgelt on üle plaanitud 85 protsendi põhikooli lõpetajate jätkamine gümnaasiumis, mujal piirdutakse gümnaasiumi-kutsehariduse suhtega 50:50.
Samuti pole aru saada, kui palju kavandatakse igal aastal väljastpoolt Tartut saabuvate õppurite vastuvõttu Tartu kutsehariduskeskusesse, samas eeldatakse, et gümnaasiumisse tuleb 25 protsenti õpilasi mujalt Eestist. Kui kaua veel üldse saab kavandada nii suurt põhikoolilõpetajate voolu Tartusse niigi järjest tühjenevast Lõuna-Eestist?
Need on peamised küsimused, mis tahavad vastamist enne otsuse tegemist. Kuni vastuseid pole, ei saa Tartu volikogu liikmed vastutustundlike inimestena otsustada. Senised arutelud komisjonides, arengukava avalikul arutelul ning mujalgi on selgitanud, et samamoodi muret tundvaid inimesi on kõigis linnavolikogu fraktsioonides.
Seega on minu meelest õigus neil, kes ütlevad, et arengukava koos koolivõrku põhjalikult muutva haridusosaga ei ole praegu lõppotsusteks küps. Puudulike andmete alusel otsuseid langetades teeme tulevikule karuteene.