Siiri Laidla: Millest on tehtud aeg?

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Ajast aega on targad pead ajateema üle pead murdnud. On leitud, et aega ei eksisteerigi, see on pelgalt fiktsioon, mis aitab ilmaelu korrastada. Ei saa ju öelda, et kella leiutaja leiutas ka aja. Kuid ajaarvamiseta ei saaks inimsugu kuidagi toime. Elu tuksub rütmiliselt, nii vajab ööpäevgi korrastatust. Minagi olen aeg-ajalt ajast mõtisklenud, nagu kirjanikule kohane. Aja mõiste on ikka käsitamatuks jäänud.

Seda olen küll täheldanud, et armastus- ja jõululaulude järel on kolmandal kohal kõikvõimalikud ajaga seotud laulusõnad. Ka vanarahvatarkus teab, et aeg parandab haavad ja annab arutust. On ka üpris morbiidne ütlus, et inimene lööb aega surnuks, aga aeg tapab inimesi. Seega ei saa väita, et aega pole olemas. Tõsi, teda ei saa pihku võtta või vaekausil kaaluda, ta on kõikjal nagu õhk. Kui õhku saab kas või õhupalli sisse kinni püüda, siis aega niimoodi kammitseda ei saa.

Hetk hetke järel kaob igavikku. On küll olemas ajalõksud: fotograafia, helisalvestised, filmindus... Tore ja samas miskitmoodi kõhe on vanu fotosid, möödunud aegade kroonikat või mõne tuntud inimesega ammu salvestatud telesaadet vaadata. Nad pandi tillukese raasuna määratusse ajasalve.