GALERII ⟩ Teadusnõukoda võttis vastu pressisõbra ruupori

Tänavuseks pressisõbraks valitud kuueliikmeline teadusnõukoda kogunes täna Maarjamõisa väljal tegutseva Biomedicumi neljandale korrusele seminariruumi järjekordsele koosolekule, kuid ei saanud otsekohe hakata koroonaviirusega seotud teemasid läbi võtma. Sest ukse taga olid ajakirjanikud. Seekord ei olnud neil kaasas küsimusi, vaid ülesanne anda üle pressisõbra tiitliga kaasnev kuldselt küütlev ruupor.

Seminariruumi ees õppejõu kohal istus teadusnõukoja esinaine, Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor Irja Lutsar.

Laudade taga olid koha sisse võtnud TÜ matemaatilise statistika professor Krista Fischer ja rakendusviroloogia uurija-professor Andres Merits ning paar minutit neist hiljem saabunud kliinikumi infektsioonhaiguste arst Pilleriin Soodla ja psühholoogia instituudi afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg. Internet tõi koosolekule Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarsti, TÜ kirurgiliste haiguste professori Peep Talvingu.

Nende ette astus Eesti meediaettevõtete liidu esindajana Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba, kaasas sõnavõtt ja metallikunstniku Ive-Maria Köögardi kujundatud ruupor.

«Meie liitu kuuluvad ajakirjanikud ja taustajõud, toimetajad ja peatoimetajad on tähele pannud, et teadusnõukoja liikmed jagavad valitsuse seatud igapäevase töö kõrvalt inimestele väsimatult selgitusi seal, kus poliitikutel jääb sõnu puudu, ja annavad vastuseid ka siis, kui need ei ole rõõmustavad,» ütles Rannar Raba. «Ja mis kõige rohkem tõsteti meedialiidu nõupidamisel esile: te teete seda ka siis, kui teie isiklik turvatunne on löögi alla seatud.»

Ruupori võttis nõukoja nimel vastu professor Irja Lutsar ja tegi sellega naljatades tuut! «Ajakirjanikega suhtlemises olime alguses naiivsed, niisamuti nagu olime koroonaviiruse vastu immuunnaiivsed,» ütles ta. «Sattusime siia igaüks omal moel ja oleme seda tööd püüdnud teha oma südametunnistuse järgi. Ma arvan, et keegi meist ei ole ütelnud midagi, mida ta ei usu ja mida tema süda ei tunne.»

Lõpetuseks andis professor Lutsar edasi tänusõnad ajakirjanikele. «97 protsenti ajakirjanikest – ärge naerge, miski ei ole 100 protsenti! – on ka teadusnõukoja suhtes olnud väga head, koostöö on olnud väga hea,» ütles ta. «Ruuporil on kaks otsa, ma usun, et ta ühe otsaga ei toimikski. Kui keegi räägib, peavad olema ka kuulajad ja rääkimise vahendajad.»

Professor Krista Fischer tunnistas, et paljude ajakirjanikega on tulnud nii sageli koostööd teha, et on tunne, nagu räägiks kolleegiga. «Helistamisel ei ole vaja sissejuhatust teha,» lisas ta. «Mõne sellise ajakirjaniku puhul on väga hea meel, kui ta helistab ja mu juttu vahendab – ma ei pea ise mõtlema, kuidas kirjutada kuhugi avalikku postitust.»

Seepeale läksid ajakirjanikud seminariruumist toimetusse. Teadusnõukoda hakkas oma tavapäraseid teemasid arutama.