Rahvas andis kaldakavale tuld

Emajõe vasakkaldale Ülejõe parki kavandatud betoonist vaateplatvormid. Roosi tänava pikendusel. Foto: KLM Projekt / Tiit Sild

Pargimööbli disain ja teekatte valik olid vaid mõned märksõnad, mille eest Emajõe vasakkalda uuendused kavandanud firma linnarahvalt võtta sai, suurem mure oli arvustajate meelest selge visiooni puudumine.

Juba eeloleval suvel peaks remonti minema Emajõe kaldakindlustus ja pargiteed Kaarsilla ja Vabadussilla vahel, kuid vähempakkumise võitnud Kiili küla firma KLM Projekt tehtud kava hõlmas Emajõe vasakkallast veel pikemalt, Võidu sillast linnaujulani.

Seda projekti, mille üks osa puudutab ka palju kõneainet pakkunud papliallee nudimist, KLMi projektijuht Martin Laurits teisipäeval linnarahva ees kaitseski.

Kriitiline Tartu vaim oli prominentselt kohal: Jaan Munast kuningriiklase Kalle Kulboki ja kunstiajaloolase Enriko Talvistuni.

Pärast seda, kui Laurits oli saalitäiele kuulajatele selgitanud, et Atlantise piirkonda on kavandatud moekamad lambid ja pingid, Ülejõe pargi ossa klassikalisemad, andnud ülevaate teekatte mustritest ning Roosi ja Mäe tänava pikendusel jõe kaldale kavandatud betoonist vaateplatvormidest, tegi otsa lahti Kalle Kulbok.

Küsimusi seinast seina

Kulbok soovis arutelu kontseptsiooni üle, sest kaldakindlustuste projektiga lahendatakse ka disainielemente. «Täiesti arusaamatu on puude maha võtmine, et Jaama ja Mäe tänava ristist oleks näha Kalevipoeg. Ilmselt ka paremal kaldal tuleks siis puud maha võtta, sest Kalevipoeg on puude keskel,» imestas Kulbok.

«See kontseptsioon on natuke võõrapärase maiguga sõna, kõik siis ootavad taevamannat, aga praegu on reaalne ettevõtmine, tahame teha teed korda ja kaldakindlustuse korda,» vastas Laurits. «Kontseptsioonist saaks rääkida, kui oleks ideevõistlus, kus oleks tehtud hästi palju lahedaid asju, mida mitte kunagi ei ole võimalik ellu viia.»

Linnakodanik Andrus Okas imestas siiski, et nii tellijal kui projekteerijal peaks ometi olema visioon, peale selle peaks olema lähtutud sellest, miks inimesed sellel pargialal on.

Okas viitas, et jõeäärsete pargiteede katteks mõeldud kivi (kartano) on jalgratturivaenulik ja eriti talvel, sest kogub jääd ja muutub libedaks.

Ettevõtja Olga Aasav lisas arutellu, et rulluisutajatele mõeldes võiks teed olla siledaks asfalditud, eriti kui see on veel odavam. Saalist kostis ka hääli, mis soovitasid korralikku peenkillustikust teerada.

Kulbok nõudis aru: «Kas projektiga oli mõeldud lahendada ka suunatud hanke küsimus, nii sillutiskivide kui disainielementide suhtes? Abilinnapea Raimond Tamm, kas linn üritas selle projektiga teha oma­poistele suunatud hanget?»

Tamm vastas eitavalt.

Pargimööbel sai võtta mitme kandi pealt. Okas ütles, et nüüdisaegne ei pea tingimata tähendama sama, mis modernne, modernne sama, mis on moodne. «Nüüdisaegne võiks olla lihtne, mugav, maitsekas. Kui mul midagi nende pinkide vastu on, siis seda, et need ei ole maitsekad,» ütles ta.

Üks vanem proua lausus sohvalaadsete pinkide kohta, et need näivad liiga sügavad ja vanad inimesed ei saa neist omal jõul üles.

«Arutati, milleks see park on. Park on selleks, et jalutada,» ütles sama proua.
«Kas jalutamise funktsioon on täidetud?» küsis Laurits.

«Mis jalutamise funktsioon?»

Enriko Talvistu kritiseeris aga lamamistoole. «Oleme Tartus kaht Tiit Silla eksperimenti lamamistoolidega näinud, Jakobi nõlval ja Püssirohukeldri peal. Üks mädanes juba ära, teised mädanevad kasutult. Ja selle arvelt võtate normaalsed istepingid ära.»

Ettepanekud on oodatud

Ülejõe parki vaatesihtide raiumist nimetas Talvistu nurisünnitiseks, mille tagajärjel avaneks suurepärane vaade parki läbivale kõrgepingeliinile ja liinimastile. Samas peaks Narva maantee pool olema hoopis haljastust enam, et luua parki intiimsust.

Vaateplatvormidest arvas Talvistu, et need betoonrajatised on küll põnevad, aga loovusega eriti kokku ei lähe. Seejuures on kavandatud nendele null pollarit.

Märkusi ja ettepanekuid projekti kohta ootab linnavalitsus veel nädala jooksul.