Pilk kahele näitusele ehk kes kardab ilusat kunsti

Tartu kunstimuuseumis avatud suurnäitus «Inimene poolsajandis» pakub vaadata tasapinnalist ja ruumilist kunsti. Foto: Malev Toom

Jättes kõrvale võrreldamatud ainelised tingimused, milles muuseumid töötavad, jääb Tartu kunstimuuseumi näituste ainsaks kodumaiseks mõõdupuuks Eesti kunstimuuseum Tallinnas.

Eesti Vabariigis on ju ainult need kaks riiklikud kunstimuuseumid. See sarnasus pole üksnes nominaalne, vaid muuseumide kogud on nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt võrdlust võimaldavas suurusjärgus.

Nõnda kutsub ka praegune suurnäitus «Inimene poolsajandis» Tartu kunstimuuseumi raeplatsi galerii kahel ülemisel korrusel end loomuldasa võrdlema just Kumu püsiekspositsiooniga «Rasked valikud».

Kumus ja Tartus

Kunstimuuseumide püsinäitused ei kujuta endast lihtsalt aardekabineti sarnast kollektsiooni kroonijuveelide väljapanekut, vaid väljendavad koostajate ideoloogiaid ja maitset, mis avalduvad nii näituse teemas kui ka tööde valikus.

Nõnda on Kumu püsiekspositsioon ühemõtteliselt avangardimeelne.

Eesti kontekstis väljendub see selles, et teostevaliku abil püütakse lähikunstiajalugu jutustada loona, mille keskmes on ühelt poolt kunstnike trotslik vastasseis võimudega («rasked valikud») ning teiselt poolt katkematu side või vähemalt analoogia rahvusvahelise avangardi uusimate vooludega.

Nimetatud ideed vastavad kindlasti ka Eesti kunstiajalookirjutuses valitsevale käsitlusele, millega Reeli Kõivu koostatud Tartu kunstimuuseumi suurnäitus võtab mõnel määral debateerida.

Modernistlik kunstiajalugu on eelkõige rahvusüleste ideede ja abstraktsete vormide ajalugu. Seevastu Tartu kunstimuuseumi «Inimene poolsajandis» esitleb Eestis alates 1950. aastate lõpust loodud kunsti läbi kohaliku ja inimliku prisma.

Eesti inimest, tema sise- ja välismaailma pole kujutatud ühegi teise maa kunstis ning küllap on just lokaalne eripära meie kunsti suurim väärtus mujal looduga võrreldes.

Samas on avangardkunsti ideoloogiline ja kontseptuaalne kallak mõnigi kord kaasa toonud konkreetsete kunstitööde endi tagaplaanile jäämise, kuna vaatajale avanevast esteetilisest või emotsionaalsest naudingust tähtsamaks peetakse kriitilist ideed (vahel kaugel) teose taga.

Tartu kunstimuuseumi suurnäitus seevastu on pigem teosekeskne, esteetiline ja romantiline.

Kaunis kunst

Mitmetele valitseva kunstiajalookäsitluse ideoloogidele ebamugava tõsiasjana oli kujutav kunst okupatsiooniajal äärmiselt populaarne ning selliste kunstnike nagu Jüri Arrak, Olev Subbi, Enn Põldroos, Toomas Vint jt valdavalt kaunis ja täiesti apoliitiline kunst nautis laialdast tähelepanu ja imetlust.

Erinevalt Kumu suurest väljapanekust ei sule Tartu ülevaatenäitus sellele asjaolule silmi, vaid esitleb kunstnikke enamasti just neile tuntust toonud laadis.

Postmodernistlik olukord tähendab teatavasti erinevate maitseotsustuste olemuslikku samaväärsust.

Seetõttu peab säilima ka võimalus lähtuda näiteks Subbi aktimaali või Mudisti tundliku eksistentsialismi puhul teoste esteetilisest ja sentimentaalsest meeldivusest, selmet otsida iga hinna eest seoseid rahvusvahelise modernismi või varjatud okupatsioonikriitikaga.

Olukorras, kus pikemat aega on moes olnud pigem marginaalsete kultuurinähtuste esile tõstmine, võib tekkida vajadus keskme enese rehabiliteerimise järele. Just selles seisneb minu meelest Tartu suurnäituse tähendus ja väärtus.

Viltuses majas

• Eesti kunsti viimase poolsajandi ülevaadet saab Tartu kunstimuuseumi viltuses majas (Raekoja plats 18) vaadata septembrini.

•  Suurnäitusega kaasneb kogu ekspositsiooni värvireprodena esitlev ja artiklitega varustatud kataloog.