R, 9.12.2022

REEDENE RÕÕM ⟩ Geneetik Maris Laan: tore, et saame loodusele pikka nina näidata, aga...

Liina Ludvig
, ajakirjanik
Geneetik Maris Laan: tore, et saame loodusele pikka nina näidata, aga...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kui vähegi õnnestub, sõidab Maris Laan nädalavahetusel maakohta, kus on aega oma mõtetes olla ja need ka lõpuni mõelda, nii et keegi sind ei sega.
Kui vähegi õnnestub, sõidab Maris Laan nädalavahetusel maakohta, kus on aega oma mõtetes olla ja need ka lõpuni mõelda, nii et keegi sind ei sega. Foto: Kristjan Teedema

Eesti teaduste akadeemia valis tänavu rahvatervise akadeemikuks inimesegeneetika professori Maris Laane (53), kelle teadustöö keskmes on reproduktiivtervise häirete geneetilised ja molekulaarsed põhjused.

Samas valdkonnas oli kandidaate teisigi, kes pole temast karvavõrdki kehvemad, tunnistas värske akadeemik. Et just tema valituks osutus, tähendab suurt usaldust.

Maris Laan, teadlasele on väga tähtis oma tööd üldsusele arusaadavalt selgitada. Akadeemias on sel küllap veel suurem rõhk.

Väga oluline on oma valdkonda tõlkida neile, kes ei ole teadlased või minu tegevusvaldkonnaga seotud. Eks ma olen ka seda aastate jooksul õppinud. Mäletan algusaegadest ühte kajastust, mille kohta minu väga armas onutütar, kes on algklassiõpetaja, ütles, et lugesin küll nii hoolikalt, aga võib-olla poolest sain aru.

Kirjasõna peab olema selge. Võib olla suurepärane teadustöö tulemus, aga kui sa ei suuda seda selgelt esitada ja sinust aru ei saada, pole sellest kellelegi kasu.

Teie kohta on öeldud, et olete oma teadlaskarjääri jooksul teinud ridamisi õigeid valikud. Mis te sellest arvate?

Mul on väga hea meel, kui see nii välja paistab. Olen oma töö ja valikutega rahul, aga eks mul ole olnud ka valikuid, mis olen tegemata jätnud. Need ei paista ju välja.

Mõned näevad karjääri redelina.Tegelikult on elu tore ronimismägi, kus ei pea kartma, et kui sa teed ühe sammu, ei saa enam redelist alla tulla või kõrvale astuda. Kui ei olegi õige samm, mis siis? See on kogemus ja ega valikud sellega otsa lõpe. Kui sa teed neid südamest ja huvist, läheb alati hästi.

Kas inimene teab alati, mida tema süda tahab?

Ikka. Mina kuulan hästi palju oma südant ja sisemist intuitsiooni. Püüan olla iseenda ja teistega hästi aus. Mul on selline komme, et kui olen mingis seltskonnas või olukorras, mis mulle ei sobi, heliseb peas kellukene, et miks ma siin siis olen. Ja lähengi ära. Ma ei jää selle pärast, et piinlik on ära minna. Inimesed kuulavad liiga palju teisi. Peaks rohkem iseennast kuulama.

Kas reproduktiivmeditsiini sattusite ka niimoodi?

Juhuslikult sattusin. Abikaasa läks 1998. aastal järeldoktorantuuri Ameerikasse ja meil oli just sündinud tütar. Ei olnudki muud mõtet, kui et lähen viiekuuse lapsega kaasa. Alguses oli plaan temaga kaks aastat kodus olla, nautida. Aasta läks mööda ja vaatasin, et lapsel hakkab minuga pikki päevi kahekesi veetes igav.

Sai mõeldud, et võtaks ja läheks osakoormusega tööle. Paar instituuti ümberringi oli. Kandideerisin ja sattusin poole kohaga – hull inimene, kes kandideerib Ameerikas järeldoktorantuuri poole kohaga, sest tavaliselt ei tähenda järeldoktorantuur mitte ainult täis-, vaid pooltteist kohta – uurimisrühma, mis tegeleski reproduktiivmeditsiiniga.

Tegelikult on elu tore ronimismägi, kus ei pea kartma, et kui sa teed ühe sammu, ei saa enam redelist alla tulla või kõrvale astuda.

Te ei olnud enne selles valdkonnas tegutsenud, ega ju?

Sellest teemast ei teadnud ma siis mitte midagi. Molekulaarbioloogia metoodikad olid tuttavad. Ülejäänu kohta ei muretsenud, sest saab ju lugedes end teemaga kurssi viia. Tegelesin hoopis mitte inimese, vaid sebrakala reproduktiivhormoonide geneetikaga. Ei ole enne ega pärast ühegi loomaga töötanud, nii et see oli päris huvitav kogemus.

Tagasi Eestis, kuna mulle see valdkond väga meeldis, otsustasin, et jätkan reproduktiivgeneetika suunal, aga ikka inimese genoomi uurides.

Reproduktiivtervis on väga isiklik teema. Miks?

See on inimese elu loomulik osa, vajadus enda olemust järeltulijatele jagada. Loomulikult võib olla ka kellegi ristiema või tädi, aga oma lastega on see vastutus hoopis teine. Oletegi sina ja elukaaslane, kes vastutavad nende väikeste olevuste kujunemise ja arenemise eest.

Aga kui inimene väga tahab olla ema või isa ja siis selgub, et ta ei saa – see on väga raske. Siis peab tegema enda sees otsuse, kuidas edasi liikuda. Ei aita kuidagi, kui keegi teine kõrvalt annab nõu või kommenteerib. Selles protsessis on osalised ikkagi ainult need kaks inimest ja nende raviarst.

Kas peab paika, et rasestumisraskused ja rasedustüsistused on tänapäeval muutunud laialdasemaks?

Epidemioloog ma ei ole. Keskkond mõjutab kindlasti, aga ma arvan, et peamine, mis on tänapäeval tõesti teistmoodi, on see, et lapsi saadakse hiljem. Mida vanemaks sa saad, seda kehvem on üldtervis ja ka loomulikult ka reproduktiivtervis.

Aga geneetika ei ole muutunud?

Mis on muutumas – see ei ole praegu nii suure mõjuga, aga kahesaja aasta pärast, mine sa tea, on looduslik valik. Vanasti, kui inimesel oli geneetiline põhjus, miks ta lapsi ei saanud või oli tema tervis kehvem, ei läinud need geenid ka edasi. Nüüd on meil siiski meetmeid, mille kaudu see geenikomplekt edasi läheb.

Eestis sünnib kunstliku viljastamise erinevate meetoditega juba ligi viis protsenti lastest. See on muidugi tore, et saame looduslikule valikule mõnikord pikka nina näidata, aga teistpidi võime mõnel juhul lapsele terveks eluks kehvema kaardi kätte anda.

Kas seesama reproduktiivtervist ühel või teisel moel pärssiv geen võib ka muid haigusi põhjustada?

See ei ole minu hüpotees, aga on ära näidatud, et inimestel, kel on probleem reproduktiivtervisega, võib olla probleeme ka üldtervisega. Näiteks mitmed geenid, mille puhul on selgelt teada, et need on seotud kasvajatega, nendesamade geenide mutatsioonid võivad põhjustada ka viljatust.

Millisena näete geneetika rolli meditsiinis edaspidi?

Geneetika muuutub meditsiinis järjest olulisemaks. Kui sa tead, et probleemil on geneetiline põhjus, saab patsiendile täpselt öelda, mis ravi toimiks paremini ja kas tal on elu jooksul teisi terviseriske veel. Minu jaoks on ka geneetikal oluline perspektiiv pärilike haiguste ennetusmeetmena.

Meie intervjuu ilmub reedel. Mis on teie reedene rõõm?

Kui saad eesolevat nädalavahetust veeta nii, et lähed maale, kus ei ole vaja arvutit avada, kus sa magad ja lülitad end täiesti välja. Seal on hoopis teine rütm – meil on küll mitu seinakella, aga ükski ei näita õiget aega –, seal saab rahulikult oma mõtetes olla ja mõelda need segamatult lõpuni. See on reedene rõõm.

Märksõnad
Tagasi üles