Galerii ja video ⟩ Vabadusvõitleja Enn Tarto nimi on raiutud kivisse, mis Tartu Peetri kiriku seinal

Kui Tartu Peetri kiriku saali astuda ja näoga altari poole seisma jääda, siis vasakust seinast leiab pilk tumedast kivist mälestustahvli, millel vabadusvõitleja Enn Tarto (1938 – 2021) nimi.

Selle kivi pühitses 30. novembri õhtul sisse Tartu praost Ants Tooming, abiks koguduse juhatuse esimees Väino Bitter ja koguduse üks nooremaid liikmeid, hiljuti leeritunnistuse saanud Ilmar Tarto, kes on Enn Tarto poeg. Samuti kirikulised, kes hajutatult pingiridadel istusid, teiste seas Enn Tarto lesk Piret Tarto ja pere teised liikmed, linnapea Urmas Klaas, Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste ja Eesti Memento Liidu esimees Arnold Aljaste.

Pärast mälestuskivilt katte eemaldamist rõhutasid sõnavõtjad suurt tänumeelt mehe vastu, kes kogu oma elu pühendas murdumatult ja kartmatult Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele, kes kannatas aatelise tegutsemise pärast nii tagakiusamist kui ka pikaajalist vangistust nõukogude vangilaagrites.

Kõik, kes kirikust lahkusid, võisid väikse annetuse eest endale mälestuseks kaasa võtta koopia lendlehest, milletaolisi levis 1956. aasta sügisel Tartus sadu. Neis nõuti Eestile vabadust ja toetati Ungari ülestõusu, hoiti meeles Siberis vaevlevaid vendi ning sooviti komudele kiiremat kolimist suurele kodumaale. Neid lendlehti levitas Tartus tegutsenud salajane koolinoorte vastupanuorganisatsioon Eesti Noorte Malev, kuhu 18-aastane Enn Tartogi kuulus. Temale mõisteti nende lendlehtede eest ta esimene, viie aasta pikkune vangistus.

Tartu koolipoiste lendleht 1956. aasta sügisel. Foto: Aime Jõgi

Sedasama aega meenutas ka Trivimi Velliste, kes 1956. aastal oli kolmanda klassi poiss, ja kes rääkis, kuidas ühel hommikul pandi lapsed esimeses tunnis etteütlust kirjutama. Dikteeritud laused olid stiilis «Elagu eesti ja vene rahva sõprus!»... Neid etteütlusi oli vaja teha käsu korras selleks, et uurida õpilaste käekirju ja saada jälile neile, kes võisid olla lendlehtede taga.

Trivimi Velliste rääkis ka oma nooruseaja salaühingust, mis käis koos Riia ja Struve tänava hoovis puukuuri kitsal pööningul ja mille eesmärk oli kukutada Vene võim.

Niisuguseid salaühinguid võis Eestis olla kümneid ja kümneid. Ja kuigi Eesti meel ja passiivne vastupanu okupatsioonivõimule püsis alles perede kokkutulekuil, laulukoorides, kirikus, oli hirm väga suur. Ülivähe oli neid, kes suutsid seda ületada. Kuulati küll salaja raadiojaama Ameerika Hääl, kuid noorte uljust peeti narruseks, mis vaid nende elu rikub, kartes, et okupatsiooniaeg kestab 200 aastat nagu oli kestnud tsaarivõimgi.

Enn Tarto, Lagle Parek, Mart Niklus ja mitmed teised moodustasid kaduvväikse osa Eesti rahvast, aga nende mõju oli ülisuur. «See mõju on võrreldav lahinglipuga,» märkis Trivimi Velliste. «Tänu sellele püsis lootus ja võitlustahe.»

Kui julge ja kartmatu pidi olema tolle aja keskel Enn Tarto, kel oli eriline omadus ületada hirmu ja hakata vastu ülekohtule. Eesti Memento Liidu esimees Arnold Aljaste osutas tänulikult seinaplaadile. «Kivi on üks püsivamaid infokandjaid, ja eriti siis, kui seda hoiavad kiriku kaitsvad seinad. Elagu Ennu mälestus!» ütles ta.

Enn Tarto lesk Piret Tarto meenutas aega 30 aastat tagasi, mil ta Enn Tartoga tuttavaks sai. Kui mees talle ütles, et on kolm korda vangis istunud armastusest Eesti rahva vastu, siis imestas naine, et kui suur pidi see armastus küll olema või kui palju suudab üks inimene Eesti rahvast ja vabadust armastada!?

«Enn tänaks teid kõiki, kes te tema mälestuseks siin kokku olete tulnud,» ütles ta lõpuks. «Aidaku meid Jumal!»

Enn Tartole mälestuskivi avamine leidis aset 30. novembril, õhtul, mil vaba Eesti riigi päevade arv on ühe võrra suurem nelja okupatsiooniaja päevade koguarvust.

Eesti riik on üle elanud neli okupatsiooni. Kaks korda on seda okupeerinud Saksamaa ja kaks korda NSV Liit. Neist teine okupatsioon kestis tublisti üle neljakümne aasta. Okupatsiooni all elatud päevade koguarv on 18 950. Täna sai Eesti riigi valguse aeg pikemaks pimeduse ajast.