Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
tartu

Krista Piirimäe: kolmainsus: kogud, teadus, kollektiiv

Krista Piirimäe FOTO: Margus Ansu

Mind pani sulge haarama Enriko Talvistu lause «On väheusutav, et kunstimuuseumi kogud sealt ERMi uue hoone hoidlatest kunagi kesklinna kolivad, ehkki tavapärane on muuseumide kui teadusasutuste töös, et hoidlad on peamajaga koos» artiklis «Vaadakem peeglisse: missugust Sükut me tahame?» (TPM, 12.11.)

See lause väärib pikemat lahti kirjutamist. Täiendan Talvistu lauset tõdemusega, et muuseumiks saab nimetada ainult sellist hoonet, kus asuvad kogud koos teadurite-museoloogidega. Kogud on alusmüür muuseumile ja selle tegevusele.

Seda taipas kunstimuuseumi parim direktor läbi aegade – Vaike Tiik (1952–1976). Kui välja arvata teadusdirektor, olid kogud kõigil teaduritel, kellest kolm kandsid peavarahoidja, pedagoogilise sektori juhataja ja näitusesektori juhataja ametinimetust.

Alles kogudes olevad originaalteosed annavad ülikoolis reprode kaudu kunstiajalugu õppinutele õige pildi kunstist. Direktori suuniste kohaselt tehti seda süsteemselt: tuli teha endale selgeks teoste tehnika, nende ajalugu ning parimad meistrid Eestis ja välismaal. Nii võis koguhoidjate poole pöörduda näiteks selliste küsimustega, kes on kujutanud raekoda, kelle portreid on teinud Jaan Koort, kes on parim eesti puulõikemeister, mis stiilis on kõnealune töö?

Noor inimene ju ei tea, milliseid lünki tuleb kunstiajaloos täita ja kuidas täita.

1

Eesti juurest jõuti välismaale. Euroopa ja vene kunst oli kollektiivi vahel laiali jagatud nii, et võis muuseumi poole pöörduda mistahes küsimustega. Teadmisi jagati artiklites, loengutel rahvaülikoolis, giidituuridel. Giidid olid väga nõutud, ette ei pidanud helistama, kõik oli tasuta.

Muidugi on koguhoidjatel parimad teadmised koostada monograafiaid, nagu Mai Levini Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Johan Köler, Juta Kivimäe arvukad teaduslikud trükised ja kirjutised skulptuurist.

Konkreetne töö kogudes oli inventeerimine ja uurijate teenindamine. See võttis aastas 25–50 tööpäeva. Põhiaeg kuluski teadusele ja pedagoogikale. Direktor Vaike Tiik andis kõigile teemad vastavalt võimetele. Noor inimene ju ei tea, milliseid lünki tuleb kunstiajaloos täita ja kuidas täita.

Professor Helmut Piirimäe ütles kunagi, et hea teema ja allikatele suunamine on juba pool teadustööst. Muuseum andis välja teaduslikke kogumikke.

Tiigi töökorraldus oligi selline, et kõik tegid kõike, see oli vaheldusrikas ja ühtlasi eeldus viljakaks tööks. Näiteks aastal 1976 pidas kollektiiv 140 loengut (pluss 20 välislektoritelt), kirjutas 45 teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit (lisaks informatiivsed kirjutised) ja juhtis 309 ekskursiooni. Ettevõtlikus kollektiivis on tore töötada.

Niisiis, usaldusväärne kunstiteadus põhineb originaalide vaatlemisel. Ja olengi hädas. Tegelen praegu Aleksander Vardi monograafiaga, aga teosed asuvad ERMis, peab kokku leppima, siis kahe bussiga sõitma, transpordi peale kulub kokku kaks tundi.

Mõtlemisprotsessis tekkinud küsimused tahavad kohe vastust saada. Töö on efektiivne siis, kui uuritav materjal on käe-jala juures. Kui muuseumi ruumides (keldris) ei ole kogusid, siis see ei ole muuseum, ja nii saabki lõpule viidud Rael Arteli algatus muuseumi likvideerimiseks ja asendamiseks üheks (bordellihõnguliseks) galeriiks paljude teiste seas. See ei pea olema keskpargis.

Kuna Süku tuleb paljude tartlaste lemmikparki, siis peab iga puu mahavõtmine olema õigustatud. Milleks restoran? Pooltühje söögikohti on terve kesklinn juba praegu täis.

1

Kõige huvitavam töö on tegelikult näituste tegemine, see on nagu teatritüki lavastamine. Mis ikka on esmajärguline, mida esile tõsta ja kuidas? See on põnev!

Tark näitusekoostaja mõtleb juba teoste valikul, kus oleks talle sobiv koht. Mida põhjalikum uurimus, seda harivam näitus.

Nii tehti kunagi Vallikraavi tänava majas kahe korruse kuues ruumis 18 näitust. Tõsi, siis olid üldse Tartus näituseruumid veel ainult kunstnike maja teisel korrusel.

Tartmusis on viimasel ajal korraldatud 8–10 näitust aastas. Nende arvude järgi piisab sama suurest ekspositsioonipinnast, mis oli Vallikraavi tänaval. Projekt peaks olema paindlik, nii et saaks teha ühe-, kahe-, kolme- ja mitmeruuminäitusi. Siis oleksid välistatud sisuvaesed ruumid.

Teine küsimus on põhiekspositsioon, kuid see teema sellesse artiklisse ei mahu.

Kuna Süku tuleb paljude tartlaste lemmikparki, siis peab iga puu mahavõtmine olema õigustatud. Milleks restoran? Pooltühje söögikohti on terve kesklinn juba praegu täis. Aitab kohvikust.

Nii saabki lõpule viidud Rael Arteli algatus muuseumi likvideerimiseks ja asendamiseks üheks (bordellihõnguliseks) galeriiks paljude teiste seas. See ei pea olema keskpargis.

1

Konverentsisaal, mis tuleb kahe institutsiooni peale ühine, ei tohi ka olla üle paisutatud. Tartu linnaraamatukogu saalis ja Vallikraavi tänava lektooriumis oli/on alati tühje kohti. Ainult üks kord kogunes kunstimuuseumis kolmeaastasele rahvaülikooli kursusele umbes 150 inimest ja loenguid tuli pidada kahele grupile. ERMis on juba hiiglaslik saal koos restoraniga selle kõrval.

Kunstimuuseumi poole peale tahaks kohvituba, muuseumipere pidas sellises koosolekuid ja lõunapause. Kogu kollektiiv, v.a valvurid, pidas lõunapausi oma armsate kolleegide seltsis, tihti koos külalistega, kelleks näiteks olid 1964. aastal Elo ja Friedebert Tuglas.

Arutati Loomingu viimast numbrit, teatrietendusi, kontserte, näitusi Tallinnas, ka kirjandusmuuseumi konverentse, milles osalemine oli poolkohustuslik. Tiik küsis, mida uut te lugesite, nägite, kuulsite, ning piinlik oli vait olla.

Kõige kosutavam oli nõukogude võimu kirumine ja ennastunustav naermine.

Tahan küsida, mis üldse on tänapäeva muuseumi ülesanded? Võib-olla olen vanamoodne. Tartu linnamuuseum ja ülikooli muuseum on ennast määratlenud teaduslike asutustena ja mul on kahju, et minu kodumuuseum seda enam ei ole. Liiatigi on see asutatud Tartu kunstnike poolt, kelle kingitud 133 teost on muuseumi alusvaraks.

Need on mõtted inimeselt, kes ei ole kunagi direktor olnud. Seetõttu peaksid Süku meeskonnas olema Tartu parimad muuseumidirektorid Krista Aru, Sirje Karis, Tiia Toomet ja Mariann Raisma. Ja Kumu direktor Sirje Helme. Etskae, kõik naised!

Tagasi üles
Back