PÖFFI FILM ⟩ Alice, kelle noormees läheb pärast voodis armastuse pühitsemist kaduma

Alice ei ole aasal uinunud neiu, vaid on tudeng, kes kohtub maskiballil noormehega, kellega eelmänguks filosoofiast räägitakse, seejärel vastleitud armastust voodis pühitsetakse ning siis ööunne suigutakse. Foto: Kaader filmist

Ma olen oma elus paari «Alice Imedemaal» filmi näinud – nii Tim Burtoni omasid, Jan Švankmajeri filmi aastast 1988 kui ka seda täiskasvanud vaatajatele suunatud muusikali 1970. aastatest. Ja ma pean tunnistama, et Adam Doneni versioon «Alice kadunud jänese otsingul» on selline, et isegi Švankmajer mõjub ta kõrval numbrite järgi värvimise töölehena, mida esimese klassi juntsu, keeleots püüdlikkusest suunurgast väljas, täpselt joonte vahel püsides värvib.

Donen on toonud tegevuse vanalt healt Inglismaalt nüüdisaega. Alice ei ole aasal uinunud neiu, kelle rahulikku und segab närviline jänes oma pobisemisega, vaid tudeng, kes kohtub maskiballil noormehega, kellega eelmänguks filosoofiast räägitakse, seejärel vastleitud armastust voodis pühitsetakse ning siis ööunne suigutakse. Hommikuks on poiss aga kadunud ja Alice otsustab mehe, keda ta tunneb Jänku nime all, üles otsida.

Neid tasemeid, mida Donen on oma filmi sisse toonud, on kindlasti rohkem, kui ühe vaatamisega suudaks tabada. See on nagu film filmis filmist. Tegelased, keda Alice´i maailmas olemaski ei ole, kommenteerivad ometi tema tegevusi. Pidevalt murtakse kolmandat seina. Neiu, kes on just filosofeerimise lõpetanud, teadustab küsimuse peale, et miks tal on vuntsid ette joonistatud, midagi stiilis: «Selleks, et targem välja näha.»

Kohati tundus, et vaataja segaduses hoidmine ongi eesmärk omaette. Kui mitte midagi muud ei osata teha, siis hüppab üks konnakostüümis laps mööda tänavat. Samas, ega alusmaterjal ise ka ju karakterite arendamise peale ei rõhu. Esitletakse valmis tegelasi. Lõpus tuleb ka Kuninganna mängu ja nagu raamatust teada, ei maksa teda kurjaks ajada.

Kui see kokkuvõte jätab kuidagi hüpliku ja segase mulje, veel rohkem kui mõni varasem kirjutis*, siis selline see film ongi. Aga võibolla ma mõtlen üle ja Alice on lihtsalt mõeldud sümboliseerima Inglismaad, mis ärkab pärast Brexitit ja püüab nüüd Euroopa Liidu rüppe tagasi saada.

Režissöör Adam Doneni «Alice kadunud jänese otsingul» (Ühendkuningriik, 2021) linastub täna kell 19.30 Tartu Elektriteatris. Film on inglise keeles, subtiitrid eesti keeles.

*Selgituseks: siinsete ridade kirjutaja Kalver Tamm valis PÖFFi filmide hulgast välja kümme ja kirjutas neist Tartu Postimehes alates 12. novembrist; see siin on kümnes ja viimane – toim.