Aime Jõgi: minu rumal aju

Aime Jõgi Foto: Margus Ansu

Istun soojas valges toas, kui kuulen, et müristab. Nüüd, hilissügisel?! Lähen akna alla ja näen ilutulestikku. Sädelevad raketipallid tõusevad ja langevad. Minu poisid, see tähendab minu laste lapsed vanuses neli, viis, kuus ja seitse, on minuga. Teen toa pimedaks ja kutsun nad vaatama. Nii ilus on!

Siis pilt muutub. Taevasse lennutatud tuled muutuvad mustadeks lindudeks. Tohutu suur parv sööstab edasi-tagasi nagu Hitchcocki filmis.

Asun peas otsima loogilisi seoseid ja teadmisi, miks see nii on. Tunnen, et ma ei leia ühtegi head vastust, et poistele öelda, kuidas on võimalik see, et säravast ilutulestikust saab ühekorraga hirmuäratav linnuparv, mis musta pilvena katab kogu taeva.