REEDENE RÕÕM ⟩ Arheoloog Heiki Valk: me ei otsi asju, vaid mineviku tervikut

Arheoloog Heiki Valk näitab Tartu ülikooli arheoloogiahoidlas vana kirvest. Esemele loob suurema tähenduse kontekst: kust see leiti, mida veel leiti.  Foto: Sille Annuk

Tartu ülikooli arheoloog Heiki Valk (62) pälvis äsja muinsuskaitseameti aastapreemia kui parim uurija. Ta põhitähelepanu on olnud Rosma linnamäe ja Rannu kiriku uurimisel, aga intervjuud andma tuli ta kolmapäeval otse loengust.

Mispoolest nüüdsed tudengid erinevad nendest, kellele pidasite loenguid kümme või kakskümmend aastat tagasi?

Seda vahet ei oskagi muud öelda, aga avatus maailmale ja silmaring on internetisidusalt laienenud. Võrgustikud sotsiaalmeedias on märksõna, mida omal ajal ei olnud. Maailmas liigutakse aina rohkem.

Mida tudengitele täna rääkisite?

Täna rääkisin Skandinaavia rooma rauaajast ja rahvaste rändamise ajast.

On teil tulnud oma õpetuses seisukohti muuta, sest teadus areneb ja tulevad uued teadmised?

Päris hea küsimus. Midagi kindlasti on, aga konkreetset näidet ei oska praegu öelda.

Või siis teise nurga alt. Kui palju arheoloogia ja ajaloo uued teadmised muudavad teadmist sellest, mis oli sajandite eest?

Ega meil oma kaugema aja kohta olegi rohkelt kirjalikke allikaid. Et meil on Läti Henriku kroonika, on õnn, aga sellest tahapoole pole suurt midagi – pudemed saagades ja leetopissides. Aga sealtki edasi kakssada-kolmsada aastat on eestlaste ja maarahva kohta tühi maa. Ongi arheoloogia, mis meil on.

Kirja pandud sõna võiks ju olla kindel tugi, fakt, arheoloogias on väga palju ruumi tõlgendusel, leiumaterjal kontekstis loob tähenduse. Kas olete aga kohanud olukordi, kus arheoloogiline leiumaterjal kummutab sõna? Näiteks, et kirjapandu on olnud mis iganes kaalutlustel ilustatud või kallutatud.

Henriku kroonika selliseks võrdluseks võimalust pakub. Selliseid asju on tulnud küll välja, kus Henrik kas teadlikult või teadmatusest vaikib midagi maha. Näiteks ristiusu tulemise teema: arheoloogia viitab sellele, et ristimärk ja ristiinimese kombel matmine on hakanud tulema enne. Henrikul on üksikud pudemed, Virumaa Tabellinus, kes on Gotlandil ristitud. Kui vaadata Sakalat, siis Henriku järgi oli seal Lembitu ajal Eesti paganluse kants. Ent Lõhavere linnamäelt leitud käsitöökarbis on ristripatsid sees. Viljandist on samasugused ripatsid, tehtud enne vallutust. On selline kohalik Põhja-Viljandimaa ripatsitüüp, mida kusagilt mujalt leida pole.

Pilt pidi olema kirevam sellest, mis läbi Henriku vaatenurga tuleb.

Miks teist just arheoloog sai ja mitte kirjalike allikatega töötav ajaloolane?

See oli ilmutuslik hetk. Tahtsin majandusteaduskonnast ära tulla, sest teadsin, et see ei ole see, mida tahan. Ajalugu nagu ei tahtnud õppida, see oli punane aeg. Aastal 1979 bussisõidu pealt Lehmja teeristis tuli see teadmine, et ajalugu ma ei taha, aga tuleksin arheoloogiasse.

Kas labidat maasse vajutades on mingi ootus?

Ootused on, aga arheoloog ei otsi asju. Arheoloog otsib mineviku tervikut, suuremat pilti. Kui on ilus asi või ilus ese, see on nagu kirss tordil, aga otsitakse torti, et olemasolevat sõnumit täiendada.

Ja see uhkeim tort?

Siin on mitu tasandit. Üks on konkreetne muistis, teine aga, millised arusaamised on teisenenud. Kui muistise tasandile minna, siis just see Rosma linnamägi, mille uurimiseks sai kaks kuud väljas oldud. Sai Lõuna-Eesti linnamägede suurim väravakäik lahti võetud. Ja siis selgus, et seda linnust ei olegi kasutatud, see ei olegi valmis saanud, vaid on enne maha põletatud.

Seostan seda 1223. aasta ülestõusuga, kui otsustati raske valik: kas panna vastu või hoida elusid, hoida rahvast ja anda alla. Otsustati allaandmise kasuks. Sarnane olukord, nagu 1939. aastal baaside lepinguga.

Rosmas tuli välja, et meeletult suur asi on peaaegu valmis saadud ja siis ilma igasuguse tapluseta maha põletatud.

Arheoloog otsib mineviku tervikut, suuremat pilti. Kui on ilus asi või ilus ese, see on nagu kirss tordil, aga otsitakse torti, et olemasolevat sõnumit täiendada.

Tartu tähistab peatselt linna esimese kirjapandud mahapõletamise tuhandendat aastapäeva. Kuidas peaks seda aastapäeva märkima?

Eks seda tuleb kindlasti meeles pidada, aga see on Tartu esmamainimine.

Arheoloogi pilguga – kui vana Tartu tegelikult on?

Siin on jälle küsimus, mis on Tartu. Asustus läheb julgelt tagasi viikingiaega, aga võibolla on olnud ka katkestusi. Leiumaterjalist see päris kümnendi täpsusega välja ei tule.

Meie oleme harjunud, et Tartu kese on raeplatsil. Kuidas on Tartu kese nihkunud?

Ajalooline kese on ikka olnud linnus Toomemäel. Muinasaegne Tartu läks Vallikraavi tänava kanti välja, hobuserauana ümber tähetorni piirkonnas asunud linnuse.

Eve Alttoa ütles Jakobi 5 terrakotapea leiu juures, et tema tahab kangesti leida tellisahju, kus neid terrakotapäid tehti. Mida teie tahaksite leida sellist, mille puhul on selge, et kusagil ju on, aga pole kätte leitud?

Ma tahaks Tartust leida muinasaegset kalmet, mis on täiesti puudu. Linna ümbrusest on kivikalmed üldse puudu, sest kõik on juba keskajal linna kindlustuste ja kivihoonete rajamiseks ära tassitud. Aga me ei tea pea midagi muinasaja lõpu matmiskommete kohta. Kas juba Jaroslavi ajal oli kristlik kogukond? Üksikute leidudena on märke, et võis nii olla, aga kas surnuid 13. sajandi vallutuse eelõhtul veel põletati või olid laibamatused, ei tea.

Miks ei ole leitud?

Eks see on õnneliku juhuse puudumine, nagu arheoloogias ikka. Võibolla on ka leitud, aga ei ole tähele pandud. Kindlat infot on ülivähe.

Tartus on tohutu paks kultuurkiht ja seal on peidus hoopis teistsugune Tartu, kui meie näeme. Kui palju aga on sellest läbi uuritud?

Keskaegse linna alast on uuritud läbi umbes neli protsenti. Aga olid veel eeslinnad. Kuid kuivõrd alles kultuurkiht on, see on hoopis iseküsimus.

Kas on ette tulnud, et arheoloog läheb lootusrikkalt objektile ja ei leia üldse midagi?

Võib olla küll. Näiteks läksime kaevama Haapala mäele Luhamaa lähistel, sest sealt oli juhuleiuna leitud rooma rauaaegset tekstiilkeraamikat. Ootasime linnust, kuid kaevamisel ei tulnud midagi. Viga ei olnudki, oli tekstiilkeraamika leidja hea õnn. Võibolla muistse jaanipäeva ajal oli kellelgi läinud savipott katki, nüüd mutt ajas killud maa seest välja ja oligi põhjust oletada, et võiks olla midagi veel.

Kui fakte on vähe, on kerge teha valesid järeldusi.

Just.

Rannu kiriku uuringute puhul olete maininud, kuidas suure pakasega kaevamiste ajal kiriku kütmiseks mõeldud diislikütus hangus. Paras katsumus. Kuid milliseid uusi teadmisi andsid need mahukad uuringud kiriku kohta?

Rannu kiriku kohta tuli mõndagi uut. Keskaegne kivikirik on ehituslooliselt 15. sajandist, aga on ka varasem kirik olnud, on kaks soklit ja kaks põrandatasandit.

Hästi põnev leiukogum oli umbes aastal 1400 sisse põlenud kas kiriku kassa või korjanduskarp. Sadades põlenud münte, mis näitab esimese kivikiriku suurt tulekahju.

Arheoloogile kipub üldse õnn olema kellegi kunagine õnnetus, sest katki läinud esemed on maha visatud, rusukiht säilitab, surnute säilmete põhjal püüame järeldusi teha nende elu ja saatuse kohta. Kas mõnikord tekitab see ebamugavust?

Surnute puhul kindlasti. Teadus on nagu kiik, on üldised inimlikud eetilised printsiibid, et ei ole hea surnuid üles kaevata. Võrumaal eriti see teadmine püsib. Teiselt poolt, teadus tegeleb teadmise hankimisega, ja mõne küsimuse puhul on surnute luud ainuke võimalus teada saada, kuidas oli. Kui surnud inimese hambast ei võtaks DNA-proovi, ei saaks me teada, kuidas see eestlaste kujunemise ajalugu kaugemas minevikus on olnud. On sellised mõtlemise kohad, kus täielikke kompromisse ei olegi alati võimalik leida.

Kas mõnikord tekib sellest leiuobjektist vaimusilmas inimene, Linda või Kalev, millised olid tema viimased hetked?

Olen teadlikult püüdnud hoida asjad lahus ja isikutasandile mitte minna. See teeb asja raskemaks.

Teadus on nagu kiik, on üldised inimlikud eetilised printsiibid, et ei ole hea surnuid üles kaevata.

Mida teeb inimesega supilinlaseks olemine?

Küsiksin vastu, et mis see supilinlaseks olemine on – see kari on väga kirju. Üks on, et su füüsiline elukoht on seal, teine asi, et sa hindad ja väärtustad Supilinnale iseloomulikku vana ja ehedat. Supilinna selts sai paarkümmend aastat tagasi tehtud selleks, et hoida Supilinna Supilinnana, säilitada selle ajaloolisi väärtusi ja elukeskkonda. Aga kui nüüd on aedade ja puude asemel uued majad ja on suur pahandus, kui kass käib ilma omanikuta tänaval, siis see ei ole enam see Supilinn.

Mida tähendab tartlaseks olemine?

See on olla osa ühest vaimust, mis siin linnas on, sellega kaasa minek. Iga vaim ajas muutub, juba Hegel on seda tõde omal ajal väljendanud. Tartu on Tartu. Tartu ei ole Tallinn ega Pärnu. See on siin kusagil õhus. Ta on muutumises, aga teda ei tohi liiga järsku muuta. Eriti väljastpoolt tulnud inimeste ja ideoloogiate poolt.

Tartuga seoses on üleval Süku teema. On põhjust karta, et ehitatakse mingisugune kohutavalt suur ja modernne asi, nime poolest puit, aga valdavalt klaas puitraamistuses, ehitatakse midagi sellist, mis ei mastaabi ega välimuse poolest Tartu vanalinnaga absoluutselt ei haaku. Tartu kui Emajõe Ateenaga peaks ka südalinna tänapäevases arhitektuuris kindlasti arvestama. Emajõe äär on väga nähtav ruum. Arvestades neid tendentse, mis Tartu arhitektuuris valitsevad ja mis on toonud ümbrusega mitte arvestavaid uusehitisi, näiteks vanalinnas Küütri ja Rüütli nurgale ehitatud maja, on põhjust olla murelik. Asi peaks olema äärmiselt läbi mõeldud.

Muinaseestlased ootasid pigem neljapäeva õhtupoolikut. Siis tööd ei tehtud, see oli külaskäimise ja suhtlemise aeg.

Ja mis on ülikool Tartus?

Tartu ülikool on Tartu kese. Ülikoolita oleks Tartu vaimust väga palju puudu.

See lugu ilmub rubriigis «Reedene rõõm». Mis on teie reedene rõõm?

Reedene rõõm on see, kui kell on umbes neli ja on see tunne, et ees on kaks päeva, kus ei ole formaalset kohustust teha tööd, kuigi sa nagunii teed.

Reede tunne on kinni viiepäevases töönädalas, pühapäeva pühitsemine ristiusu tulekus, aga kuhu muinaseestlased nädalale juti vedasid?

Muinaseestlased ootasid pigem neljapäeva õhtupoolikut. Hilisemast traditsioonist teame, et siis tööd ei tehtud, see oli külaskäimise ja suhtlemise aeg. Kui neljapäev on Skandinaavia mütoloogias jumal Thori päev, siis meil võis see olla Taara, Tooru või Tuuri päev – heal lapsel mitu nime. Siis võisid olla omad rituaalid, ohverdamised, «kunstid», kombed. Just neljapäev kerkib rahvausundis esile vana pärimuse põhjal ja sellel ei ole kristlusega mingit seost.