Tartu mänguasjamuuseumi pintselsabapäev tõi 13. novembril lugejate ette värskes kuues Edgar Valteri tuntud teose «Pintselsabad», mille esimene trükk nägi ilmavalgust 1998. aastal ja teine 2006. aastal. Trükisoe oli sel päeval aga ka üks täiesti uus raamat – võru- ja eestikeelne «Pintslihannasuvi. Pintselsabasuvi».
Edgar Valteri pintselsabade uue raamatu fotod pildistas Ingmar Muusikus ja tekstid lõi Contra
Uue raamatu väljaandmise idee kuulub Edgar Valteri kasutütrele Külli Leppikule, kes tuli välja sama lahendusega nagu mõne aasta eest, kui ta asus kokku panema Edgar Valteri loomingule pühendatud teost «Aastatsõõr pokudõga. Aastaring pokudega». Tolle aastaringiraamatu fotode peal elavad Edgar Valteri joonistatud pokud, keda kujundaja Erki Rammo on paigutanud osavalt pärislooduse sisse, kuhu nad tegelikult ju kuuluvadki.
Sama on juhtunud nüüd pintselsabasuveteoses. Esimesel lehitsemisel näib seegi kui üks loodusfotoalbum, aga võlutrikke tehes on kujundaja Erki Rammo neile fotodele paigutanud pintselsabad ning hoopis uutes stseenides, kui nad Edgar Valteri enda kirjutatud raamatus olid.
Kujundaja meenutas, et tal oli vast 400 või isegi 500 Etsi (Edgar Valteri) originaal-illustratsiooni, mida tuli hüpitada ühe foto pealt teise peale, enne kui need uues raamatud endale kohad leidsid. Erki Rammol on hea meel selle üle, et «Pintselsabasuvi» on vist esimene raamat üldse, kus Edgar Valteri illustratsioonide värvid on suhteliselt lähedased originaalvärvidele ja tonaalsusele ning sulavad ka fotodega hästi kokku.
Kui pokude aastaringi tekstide autor on Külli Leppik ise, nii nagu ta on seal ka suure osa fotode autor, siis pintselsabade taustapiltide autor on loodusfotograaf Ingmar Muusikus ning tekstid on kahes keeles kirjutanud Contra.
Kes need pintselsabad ikkagi on? Kas vaid ühed pintslitaoliste sabadega karvased muinasjututegelased lasteraamatus, kus nad pärast üht kohutavat tormi taastavad liivakarjääris ehk Pintselvaanias oma linna?
Contra meelest kujutavad pintselsabad loodust tervikuna kogu oma värvikülluses. Contra ütles, et tundis isegi üht pintselsaba. See ei olnud keegi muu kui Edgar Valter, kellega ta Võrumaal postiljoni tööd tehes suhtles ajal, mil suur meister alles Pöörismäe talus elas.
Edgar Valter on olnud ka ühe Contra kirjutatud raamatu illustraator, see on 1998. aastal ilmunud «Tarczan». Argliku ettepaneku tegi Contra Edgar Valterile ise, kui kunsntik tuli tema kui postiljoni juurde kord üht kirja ära saatma. Meister jäi ettepanekuga nõusse, joonistas pildid valmis ega tahtnud isegi mitte raha.
Fotograaf Ingmar Muusikus tunnistas, et ta pintselsabadest väga palju ei tea. Tema ülesanne oli pildistada taimi, vett, puid, liivakarjääre, lohke ja õnarusi nii, et sinna ruumi jääks veel mõnele tegelasele. Aga mismoodi see kõik lõpptulemusena raamatus välja paistma hakkas, seda nägi ta alles esitlusel, kus ka põnevusega lehekülgi pööras.
Ingmar Muusikus on käinud 2020. aasta suvel kaameraga Piusa jõe ääres, paljudes kohtades, kus Edgar Valteril ja Külli Lepikul on meeldinud viibida ning kus oli olnud ka toimetaja Eve Viilup, kelle käe all valmis pintselsabadest 1998. aastal 11-osaline telelavastus. Sarja on ERR-i digihoidlast võimalik üles leida ja järele vaadata. Esimest osa näeb näiteks siit.
Ingmar Muusikus ütles, et kõik need paigad on nüüd tundmatuseni muutunud, aga ta oli saadud ülesande eest tänulik, sest ta ei oleks iial sellistesse kohtadesse muidu sattunud.
Kui uut raamatut lehitseda, siis võib rõõmuga tõdeda, et kuigi loodus on paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes palju muutunud, ei ole pintselsabad neist paikadest ometi kadunud, isegi rändrott Rändolf on alles.
«Pintselsabasuvi» on juba kolmas Edgar Valteriga seotud raamat, mille on välja andnud Võru Instituut.
Algul tõlgiti võru keelde «Metsa pühapäev», siis ilmus võru- ja eestikeelne «Aastatsõõr pokudõga. Aastaring pokudega» ja nüüd jälle kakskeelne «Pintslihannasuvi. Pintselsabasuvi».