P, 4.12.2022

Kuremaa lossis said kontserdi ja tordilõigu need, kes mõisamängust hoolivad

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Kuremaa lossis said kontserdi ja tordilõigu need, kes mõisamängust hoolivad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Külastusmängu «Unustatud mõisad» lõpupeole Kuremaa lossi kogunes terve saalitäis rahvast, teiste seas ka Tartu lasteaiaõpetaja Merike Rosenthal, kellega oli pärast ühe laua taga torti süües hea vestelda Eestimaa mõisatest ja sellest, miks inimestele mõisaajaloo ja arhitektuuriga kokkupuutumine annab. Miks nad sellest vaimustuvad?

Merike Rosenthal ei mäletanud täpselt, mitut mõisa ta sel suvel külastas. Paarkümmend oli neid küll, arvas ta.

Merike Rosenthal.
Merike Rosenthal. Foto: Margus Ansu

See oli juba kolmas suvi, kus ta nädalavahetustel marsruudi paika pani, mõne kaaslase seltsi haaras ning mõisaretkele sõitis. Mõnda lossi ka teist korda vaatama, kuna teisel korral märkad ju uusi asju või paned tähele seda, mis vahepeal on muutunud või korda tehtud. Alati tuleb valmis olla sellekski, et mõni mõis, mis ühel aastal on avatud, ei pruugi seda järgmisel suvel enam olla, või vastupidi. Eks mõisate perenaised ja -mehed ning giididki vajavad mõnel suvel samuti puhkust.

Aga ajalooliste majade õhustik, mustrid ja maalingud vanadel seintel on inspireerinud teda näiteks lastele templitrükis pilte tegema õpetama ja palju muud.

Eesti mõisakoolide ühenduse juhi Tõnu Kiviloo sõnul on huvi mõisate vastu püsinud läbi 17 aasta juba ühtlaselt kõrge. Algul peamiselt vaid mõisakoole ühendav suvine külastusmäng algas 2004. aastal Viljandimaalt, et ajaloolistes majades asuvatest koolidest rääkimisel toodaks esile nende majade varasemat ajalugu. Et seda ei unustataks. Et kes ja milliste eeskujude järgi on mõisasüdamed projekteerinud ja üles ehitanud ning kuidas on seal elatud siis, kui mõis oligi vaid ühepereelamu.

Kuremaa mõisa trepifuajee, kahel pool uksed saalidesse.
Kuremaa mõisa trepifuajee, kahel pool uksed saalidesse. Foto: Margus Ansu

Millised olid baltisakslaste kunsti- ja raamatukogud, muusikasalongid, triiphooned, ilu- ja õunapuuaiad, regulaar- või vabakujundusega pargid, tallid, aidad, kalatiigid, viinaköögid ja veskid. Mida sellest kõigest, hoolimata suurest teokohustusest ja koormistest, võis eeskujuks võtta maarahvas. Ka endale, kui elujärg tulevikus lubas, uut taluhäärberit ehitades või lastele paremat haridust nõutades.

Mõisamängu huvilisi on jätkunud nüüdki, koroonasuvede ajal. Näiteks tänavu, mil viiel päeval olid kõikjal Eestis avatud 30 mõisa, kogunes külastajaid Tõnu Kiviloo sõnul kokku 13 000.

Räägib Tõnu Kiviloo, taustal Olav Soansi kultuuriloolised kaardid.
Räägib Tõnu Kiviloo, taustal Olav Soansi kultuuriloolised kaardid. Foto: Margus Ansu

Kõik need inimesed, kes oma külastuslehtedele olid kogunud templeid enam kui kümnest mõisast, pääsesid loosirattasse ja sealt tõmmati välja õnnelikud, kes olidki nüüd laupäeval, 13. novembril palutud Kuremaale, et mõismängu korraldajad saaksid neid osavõtu eest tänada.

Vahvaim osa päevast oli kahtlemata kontsert, mille andsid Piret Aus ja ta karmoškakamraadid. Viis naist, igaühel pill põlvedel ja näpud soojad, ning väge nõnda palju, et suutsid saalitäie inimesi läbi maskide panna kaasa laulma või vähemalt refräänide ajal tüü-tüü-tüü või la-la-laa juurde hüüdma.

Karmoškakamraadid eesotsas Piret Ausiga (paremal).
Karmoškakamraadid eesotsas Piret Ausiga (paremal). Foto: Margus Ansu

Sõna sai Jõgeva vallavolikogu liige Peep Põdder, kes rääkis mõisate ajaloo vastu huvi tekitamisest, märkides et lood on tähtsad. Eriti legendid, mis inimesi paeluvad, ja kui neid mõnes kohas ei ole, siis polevat patt neid välja mõelda.

Kui küsitakse, kas kummitab, siis tuleb vastata, et muidugi kummitab! Ja kui keisrinna Katariina II 1764. aastal Eestimaad külastas, siis loomulikult tuleb öelda, et valitsejannale pakuti head veini ka selle ja tolle mõisa aednikumajas.

Tiina Tegelmann, kes on Kuremaa turismi- ja arenduskeskuse sihtasutuse juhatuse liige, rääkis Kuremaa lossist laiemalt: sellestki, kuidas nad Pallase kõrgema kunstikooli tudengitega koostööd teevad ja maja seinte paksude värvikihtide alt mõisaaegseid värvilahendusi leiavad.

Mõisa kaminasaalis.
Mõisa kaminasaalis. Foto: Margus Ansu

Ka osutas ta 3500 vilistlasele, keda selle maja seinte vahel aastatel 1921 kuni 2004 on väärikaks põllumeheks koolitatud ning kes samuti mõisamängu ajal oma vanasse koolimajja on sattunud ja sealseid ruume hoopis teise pilguga vaadanud.

Räägib Tiina Tegelmann.
Räägib Tiina Tegelmann. Foto: Margus Ansu

Tiina Tegelmann kiitis mängu «Unustatud mõisad» veel mitu korda, et kui äge see on ja kui palju elamusi korraldajatele annab. Näiteks satuvad Kuremaale rätikuis vanemad naised, kes küsivad, et kus see klooster ka on, ajades segamini Kuremaa lossi Kuremäe kloostriga, mis vaid 100 kilomeetrit eemal asub.

Kõige lõpuks said mõisamängulised Kuremaa lossist ja ümbrusest hea ülevaate ekskursioonil, mille giid oli Ivo.

Kuremaa klassitsistliku mõisahoone ehitasid 1837–1843 von Oettingenide perekonna liikmed. Mõisahoone projekteeris Tartu arhitekt Emil Julius Strauss. Hoone on väga sarnane sellesama arhitekti kavandatud Suure-Kõpu mõisaga.

Kuremaa loss.
Kuremaa loss. Foto: Margus Ansu
Märksõnad
Tagasi üles