Epileptik elab täie rinnaga

Epilepsiahoogudest vabanenud Viktoria ütleb, et tal on palju hobisid alates õmblemisest, kudumisest ja puutööst kuni kitarrimängu ja sporditegemiseni välja. «Ma teen palju rohkem asju kui tavalised inimesed,» arvab ta. «Terveolemise aeg on nii väärtuslik!» Foto: Margus Ansu

Viktoria on tavaline tüdruk. Õigem oleks öelda, et tavaline küll, aga siiski eriline. Tema unistus on olla terve ja õnnelik. Õnn tähendabki tüdrukule suures osas tervist.

Viktoria ei taha, et keegi tulevikus ta nime internetti lüües sealt kohe ka ta haiguse üles leiaks. «Kui ma uute inimestega kohtun, siis ma ju ei ütle «Tere, mina olen Viktoria, ma olen epileptik!»,» räägib tüdruk.

Niisiis ei esine ta siin loos täisnimega.

Tegelikult on Viktoria ja tema arst, Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloog Sulev Haldre lootusrikkad. Viimasest operatsioonist on möödas enam kui aasta ning selle aja jooksul ei ole tüdrukul ühtegi epileptilist hoogu ilmnenud.

«Kui täht langes, soovisin alati, et ma terveks saaksin,» meenutab tüdruk. «Tuleb julgeda unistada!»

Viktoria haiguse esimesed tundemärgid ilmnesid 12-aastaselt. «Tundsin ebameeldivat lõhna ning imelik maitse oli suus,» meenutab ta.

Aasta pärast hakkas Viktoria tegema asju, mida ta ise ei mäletanud. Kui hoog tuli öösel, siis ta lihtsalt tõusis üles ja tegutses. Näiteks liigutas kappi.

Krampidega hoogusid ja teadvusekaotust, mida epilepsia puhul tavaliselt teatakse, on Viktorial elu jooksul olnud kaks. Üks põhikooli lõpueksamite ajal, mil vaimne pinge oli väga suur ning ta oli ravimite võtmisest ise loobunud, ja teine haiglas EEG-videotelemeetria palatis, kus seda hoogu provotseeriti.

See teine hoog oli ravi seisukohalt väga vajalik. Kui arstid nägid, mis patsiendiga epileptilise hoo ajal täpselt juhtus, said nad öelda, millisest ajupiirkonnast see algas, ning just see oli Viktoria ravi seisukohalt oluline.

Rakud töötavad valesti

Epilepsia on neuroloog Sulev Haldre sõnul haigus, mille põhjuseks on ajurakkude ehk neuronite patoloogiline laen­g­­lemine. Teisiti öeldes, mingil põhjusel häiritakse närvirakkude erutuse ja pidurduse tasakaalu. See viib peaaju ühes või teises piirkonnas tekkivate epileptiliste erutuskolleteni, mis omakorda annab tulemuseks kas krambid, teadvusehäire, kummalised käitumisaktid või mäluaugud.

«Epilepsia suudab korrast ära ajada kõike, mida inimese peaaju juhib,» sõnab dr Haldre. Kõige raskem on tema sõnul see, et inimene ei suuda end ise juhtida ega mäleta pärast, mida ta tegi. Ta võib kukkuda, trauma saada. Ta võib automaatselt edasi tegutseda, end tahtmatult vigastada. Hoog võib olla hetkeline või kesta minuteid. «Mõnes mõttes on tegemist eluohtliku olukorraga,» sõnab arst tõsiselt.

Sulev Haldre märgib, et epilepsiat ei saa avastada läbivaatuse teel, seda saab diagnoosida ainult siis, kui hoog on esinenud. Samas on hoogu raske ära tunda. See võib olla mingi muu ajutine häire – vererõhukõikumisest tekkinud minestus või südame rütmihäire, mil veri ei jõua ajusse ja mis võib samuti esile kutsuda epileptilise hoo.

«Inimesed on ju keerulised,» selgitab Haldre. «Neil võib esineda sundliigutusi, mis ei tähenda mitte midagi muud peale harjumusliku. Mõnel teisel aga tähendab just see sundliigutus epilepsiahoogu.»

Hirm mitu korda päevas

Viktoria on lõpetanud ülikoolis bakalaureuseõppe noorsootöö alal. Ta ütleb, et kooliajal on ta elus olnud aegu, mil need hood tabasid teda mitu korda päevas. Neid tuli ette ülikooli loengusaalis ja linnaliinibussis. Ükskord hakkas ta jooksma ja jooksis peatumata 60 meetrit järjest. See juhtus õnneks Anne kanali ääres, mitte liiklustihedas südalinnas. Aga vee läheduski võib epileptikule ohuks kujuneda.

«Kui ma loengutes käisin, siis pinginaabrid teadsid mu probleemi. Ma püüdsin neile alati öelda, kui see hoog tulema hakkas,» meenutab Viktoria. «Nimetasin seda pahaks hooks, sest tundsin selle ajal hirmu ja ängistust. Ja kui see tuli, siis püüdsin ennast iga hinna eest tagasi hoida. Usun, et mu näos tekkisid mingid muutused. Ma kartsin kohutavalt, et teen midagi, mille pärast mul on hiljem piinlik.»

Viktoria ütleb, et arstid kirjutasid talle mitmesuguseid ravimeid, aga miski ei aidanud – ainult masendus kasvas. Kui dr Haldre rääkis kirurgilisest abist, oli Viktoria kõigeks valmis.

Sulev Haldre selgitab, et kui epilepsiahood on tingitud konkreetsest ajufookusest, enamasti on see siis oimusagara sisepind ehk hipokampus, ning kui see oimusagara tipp eemaldada, võib inimene saada hoovabaks. Just nii näib Viktoriaga praegu läinud olevatki.

Teadmatust veel on

Haldre teeb kokkuvõtte: epilepsia on küllalt sage ja väga tõsine ajuhaigus. Keskmiselt igast sajast inimesest neljal on elu jooksul kaks või enam hoogu. Ja igast kümnest ühel on olnud elu jooksul üks hoog. See võib tabada keda tahes.

Ja kuigi epilepsia puhul on teada, mis juhtub rakkudes ja kudedes ning mis moodi epilepsialaeng peaajus levib, ei anna kõik need teadmised veel lahendusi kõikide inimeste raviks. «Ka ei tea me veel kaugeltki kõike epilepsiat vallandavaist tegureist,» nendib Haldre lõpuks.

13. veebruar
• Rahvusvahelist epilepsiapäeva tähistatakse Euroopas teist korda. Selleks on valitud päev enne sõbrapäeva, kuna pühak Valentin kannatas väidetavalt epilepsia all.
• Epilepsiapäeva eesmärk on purustada müüdid ja kaotada häbitunne seoses selle haigusega. Euroopa Liidu maades põeb epilepsiat kuus miljonit, Eestis ligi 8000 inimest.
Allikas: neuroloog Sulev Haldre