Siiri Laidla: mardisandi nutulaul

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Siin ma kügelen. Koomitsanurgas, kuhu pere on mu unustanud. Õigemini kügeleb siin mu maine kest – vana tokerjas lambanahka kasukas ja sünkpunasest papist mask, mida ehivad ripnevad takutuustid, musta värviga maalitud irevil hambad ja silmarõngad. Uuh, ma olin ikka vingelt kole! Mis siis, et mask on üksjagu loppis. Selle meisterdas perepoeg, kui ta naabrilastega viimati mardisanti jooksmas käis. Sellest saab aastaid juba tosin ja pihuga peale.

Perepoeg on nüüd ise noor issi ja tal on pidevalt tuli takus. Vahel näeb ta mu maskist jubedamgi välja, ausalt. Stress, igavene rahahäda, nüüd ka veel koroona, mis samuti maske nõuab. Kuigi mitte nii kauneid kui minu näokate. Miks ometi? Kui juba mask, siis võiks see kunstipärane olla. Aga mida mina siin tolmuses hämarikus tean... Olen lihtsalt kuulnud, et leidub inimesi, kes ei taha maski kanda.

Õnneks pole pere mind päriselt hüljanud ega prügisse visanud. Vahest nad usuvad, et kunagi saabub siinmail tõeline Eestimaa talv ja siis kuluvad mu soojad hõlmad marjaks ära? See ju meie alalhoidlike esivanemate iidne tava – mingi hädavaru alles hoida, sest mine seda ilmaelu tea. Kasukasse pole koid sisse löönud. Kus siis selle häbi ots!