Milvi Kool: mis saab maaelust?

Heinasaad. Foto: Margus Ansu

Metsloomi kaitstakse. Loomakaitseühingud kaitsevad isegi hunte. Aga kes kaitseb koduloomi ja -linde? Kas puurikana munal on ikka sama väärtus mis õue-õrrekana munal. Nüüdsel ajal on kinnises ruumis tuhat kana, värsket õhku pole, kunstvalgus ja õrrele ei saa. Päeval päikest ei näe. Aadressi järgi elavad maal, aga maaelust ei tea midagi.

Kanad tahavad ennast sageli puhastada. Nad vihtlevad peene liiva ja mulla segus, pööravad päikese poole üht külge, siis teist. Näost näha, et naudivad seda toimingut nagu inimesed saunas käimist. Vanarahvas arvas, et kui kanad kaua vihtlevad, tuleb ilmamuutus.

Lehmad elavad nüüd suurfarmides. Talulaudas magasid pehme rukkipõhu peal nagu prouad, nüüd on betoonpõrandal. Vanasti olid niidul kõrged heinakuhjad, keskel kuhjavarras. Küll tahaks seda idüllilist pilti veel näha. Ise olin noorena õppinud kuhjameister.

Mäletan, kui oli karjalaskepäev, siis lastena ootasime seda nagu etendust. Mis möll siis käis, kui lehmad lõa otsast lahti said. Ka vanemad lehmad karglesid ja pusklesid. Aga kuidas lasta nüüd välja tuhandepealist karja. Eesti on küll üsna väike riik, aga ta põeb suurusehullustust.

Mõni aasta tagasi sõitsime Soomes ringi, seal olid talude juures karjakoplis 12-13 lehma, mullikad, lambad, kitsed. Nagu endisaegses Eestis. Aga Eestis maainimesed enam loomi ei pea, varem selleta ei saanudki. Eakad elavad nüüd pensionistki ära.

Mis saab edasi Eesti maaelust? Kas nõnda jääbki?

Maale elama ei saa saata inimesi sunniviisiliselt, see oleks nagu küüditamine. Peab olema soov ja maa-armastus. Oleks vaja põlvkondade järjepidevust, et maast-madalast harjutavad lapsed põllutöid ja õpivad koduloomi ja -linde tundma, muidu ei tule sellest maaelust midagi välja.

Milvi Kool, Tartu pensionär