Mairi Laurik: toitumisest või umbrohtudest

Mairi Laurik Foto: Sille Annuk

Lapsepõlve lummus elab tuttvates maitsetes ja oma vaimu toidan ma täpselt samamoodi – peamiselt ja lemmikutena kajastuvad ikka need, mis lapsena tuttavaks said.

lmselt on see seotud äsjaste valimistega, aga ka jaheneva sügisilmaga, et viimasel ajal võib taas üsna sageli kohata väljendeid, mis räägivad eestlaste toitumisest. Mõne koha peal räägitakse lemmiktoidust, teisal pelgalt toidust, kuid mõlemad pakuvad lauale garneeringuga eestlast. Olgu kohe alguses öeldud, et mulle selline toit maitseb ning ma ei leia sellest terakestki halba.

Nii nagu paljudel teistelgi, tuleb minu toitumisharjumus kaasa mu kodust. Ma armastan kapsahautisi ja ühepajatoitu, sest neis on lapsepõlve lummus. Minu vanaema oli suur saia- ja saiakeste meister. Tema moosiga sarvesaiad olid eriliselt hinnatud neil hetkedel, mil mõni laps oli just puu otsast alla kukkunud ja põlve ära kriipinud. Aga positiivsete mälestuste pesast tulevad ka keedukartulid praetud soolalihaga, lakkamatu maasikamugimine südasuvel ning kasvuhoonest valminud tomatite näppamine napp kuu aega hiljem.