Tartumaal kasvav haruldane püsiksannikas sai kaitse tegevuskava

Vähelevinud kasvukohtade tõttu on püsiksannikas Eestis alati olnud pigem haruldane. Liiki ohustavad peamiselt kuivendustööd, tänapäeval eeskätt vanade kuivenduskraavide jätkuv toimimine. Foto: Toomas Hirse

Keskkonnaamet kinnitas Eestis väga haruldase taimeliigi püsiksannika kaitse tegevuskava, mis näeb ette plaani liigi senisest soodsama seisundi saavutamiseks, kasvukohtade kvaliteedi säilitamiseks ja parandamiseks.

Püsiksannikas (Swertia perennis) kasvab Eestis oma Euroopa levila põhjapiiril. Soomes teda enam ei leidu, Lätis ja Leedus on liik väga haruldane. See ohustatud taim on meil arvatud rangeimasse, I kaitsekategooriasse ning kasvab Eestis eeskätt allikasoodes, liigirikastes madalsoodes, lammisoodes ja soostuvatel niitudel. Peaaegu kõik kasvukohad asuvad mõnes ürgorus või selle nõlva jalamil kuues piirkonnas Tartumaal. Väiksemaid kasvukohti on teada ka mujalt Eesti mandriosast.

Vähelevinud kasvukohtade tõttu on püsiksannikas Eestis alati olnud pigem haruldane. Liiki ohustavad peamiselt kuivendustööd, tänapäeval eeskätt vanade kuivenduskraavide toimimine. See toob pikapeale kaasa kasvukohtade võsastumise, metsastumise ja roostumise ning võib viia püsiksannika kui märgade avatud kasvukohtade liigi hääbumiseni.

Tegevuskava näeb esmatähtsa tegevusena ette maaparandussüsteemide uuringut. Selle käigus mõõdistatakse kuivenduskraavid püsiksannika valitud kasvukohtades ja hinnatakse nende sulgemise mõju nii liigi kasvukohale kui ka naaberalade veerežiimile. Keskkonnaameti eesmärk on kraavide sulgemiseks välja töötada sellised juhised, et sellega ei kaasneks arvestatavat negatiivset mõju väljaspool liigi kaitseks moodustatud püsielupaiku jäävatele aladele. Pärast uuringu valmimist saab alustada tegevuskava mahukaima tööga – veerežiimi taastamisega valitud kasvukohtades.

«Elurikkus suurendab ökosüsteemi tootlikkust ning igal pisimalgi liigil on selles täita oma tähtis osa. Seetõttu on tähtis säilitada liigilist mitmekesisust ja igat liiki. Püsiksannika kaitseks on kõige olulisem liigile sobivate kasvukohtade säilitamine ja taastamine. Selleks tuleb kaitsta rikkumata veerežiimiga (allika)soid ja võimaluse korral sulgeda kraave kuivendatud kasvukohtades. Allikasoode ja liigirikaste madalsoode kaitse on oluline ka paljudele teistele ohustatud taimeliikidele, kes jagavad püsiksannikaga samu kasvukohti,» sõnas keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja Marju Erit.

Lisaks on püsiksannika kasvukohtade kvaliteedi parandamiseks väga olulised tööd kujundusraied ja võsalõikus, tugevalt roostunud kasvukohtades ka pilliroo tõrjumine. Taastamistööde tulemusi on oluline seirata, et selgitada, kuidas need liigi seisundit mõjutavad.

Püsiksannikat on kõige lihtsam märgata õitsemisajal juuli teisest poolest kuni septembri esimese pooleni, mil määrdunudsinakad tumedate täppidega õied on hästi äratuntavad. Suve esimesel poolel on püsiksannikast näha ainult teelehte meenutavaid leherosette, mis ei pruugi kõrgemast rohustust välja paista.

Püsiksannika kaitse tegevuskava peamine koostaja oli botaanik Peedu Saar pärandkoosluste kaitse ühingust. Keskkonnaameti tellimusel valminud kavaga saab tutvuda keskkonnaameti kodulehel.