/nginx/o/2021/10/31/14176009t1h4b0c.jpg)
Sotsiaalministeeriumi 2020. aasta hoolekandestatistika andmetel on Eestis ligi 200 üldhooldekodu, kus elab umbes 9000 inimest. Kui lisada sellele veel erihooldekodude, õendus- ja hooldushaiglate elanikud, keda on pea sama palju, on see suur arv ja see kasvab. Et mõista, mida inimesed hooldekodudes elades tunnevad, pangem end mõttes olukorda, kus peame loobuma kõigest, millega oleme elus senini harjunud.
Hooldekodus on inimene enamjaolt oma viimases maapealses kodus, ja on hea, kui seal on keegi, on see siis empaatiline töötaja või toanaaber, kellega ta saab ta jagada oma kurbust või rõõmugi. On väga hea, kui asutuses on hingehoidja või muu vaimse tervise spetsialist, kes saab inimest tema mures ära kuulata, nõu anda, lohutada, olla kõrval.
Sotsiaalministeeriumi kaplanaat taotles koroonaviiruse puhangu ja kriisiolukorra tõttu 2020. aasta kevadel riigilt rahastust, et luua hooldekodudes hingehoiuvõimalus. Toetus on võimaldanud mullu juunist selle aasta lõpuni saata 15 suuremasse hooldekodusse hingehoidjaid ja kaplaneid. Alates 1. maist saime riigi toel laiendada hingehoiutööd veel 25 hooldekodusse, ühtekokku on nüüd Eestis 40 hooldekodu, kus elanikele ja töötajatele on nende hingehädades toeks professionaalsed hingehoidjad ja kaplanid.
Pandeemia on nii kogu maailmas kui ka meil Eestis toonud välja ja võimendanud vaimse tervise kriisi, mis haarab kõiki elu valdkondi ja inimesi kõigis vanuserühmades.
Mida siis hingehoidja hooldekodus teeb? Hingehoidjad kirjutavad oma aruannetes: «Põhilised on vestlused üksinduse ja leina teemal, ettelugemised neile, kelle käed ei jaksa raamatut hoida või silmanägemine vilets. Seoses saabuvate pühadega olen kutsunud kokku inimesi, et istuda kohvitassi taga, rääkida vanadest kommetest, vaikse nädala ja ülestõusmispühade tähendusest ja laulda» … «Olen osutanud elanikele ka praktilist abi, näiteks kui telefon ei tööta ja edastanud sotsiaaltöötajale poesoovi nimekirju. Kevade tulles aitan pimedaid kliente õue värsket õhku hingama.»
Koroonapandeemia ajal on piiratud hoolekandeasutuste elanike suhtlemine omastega, see on loomulik, et vältida viiruskollete tekkimist. See on süvendanud inimeste üksildust, masendust ja ärevust. Suurenenud on lähedaste mure hooldusel olevate omaste pärast. Asutuste töötajate tööpinge on suur, tööjõudu napib, töötajad haigestuvad või peavad jääma isolatsiooni.
Hingehoidja kirjast lõik: «Näen, et suur pinge on juhtkonnal, kes vastutab. Muu personali puhul raskendab tööd igapäevaste koroonapiirangute järgimine. Üks osakond on vahepeal pikalt karantiinis, siis teine ja see lisab pinget nii töötajatele kui ka hoolealustele.»
Veel üks hingehoidja kiri hooldekodust: «Töötajate vaimsest väsimusest tulenevad suhteprobleemid. See avaldab mõju klientidele, kurdetakse lärmakust, nende soovidega mitte arvestamist. Personali tööaeg kulub aktiivsele tegevusele, kliendid vajaksid enam suhtlemist, palju on üksildasi.»
Mida arvavad hoolekandeasutuste juhatajad hingehoiuteenusest? Inimesed on muutunud rõõmsamaks, avatumaks, kirjutavad juhatajad. Toon siin veel mõned mõtted asutuste juhatajatelt: «Algselt elanikud ehmatasid ära kartuses, et hakatakse usku peale suruma, kuid hiljem olid meeldivalt üllatunud, et millekski ei survestatud. Koostöös meie kolleegidega on hingehoidja leidnud viisi iga kliendi hingesügavusse jõudmiseks. Samuti on olnud abiks hingeliselt katki olevate klientideni jõudmisel.»
Tagasiside asutustelt teenuse toimimise ja vajalikkuse kohta on olnud tõepoolest positiivne, riigilt soovitakse teenuse toetamise jätkumist, kuna epidemioloogiline olukord on ikka veel raske ja hooldekodudes on külastuspiirangud, eelarve on pingeline ja omavahenditest teenust pakkuda ei suudeta.
Juhatajate kirjast veel lõike: «Hästi toimimise alus on järjepidevus ja stabiilsus. Samuti on oluline see, et inimesed on harjunud ja leidnud endale usaldusaluse hingehoidja kujul ja saanud temaga teatud vaimses mõttes lähedaseks. Ka töötajatega individuaalsed vestlused on muutunud järjest sagedasemaks ning sellel on märgatav positiivne mõju kogu meeskonna töö dünaamikale.»
Põhilised on vestlused üksinduse ja leina teemal, ettelugemised neile, kelle käed ei jaksa raamatut hoida või silmanägemine vilets.
Koroonaaeg tõi esile töötajate vähese ettevalmistuse ja ressursside puuduse, et klientide, aga ka iseenda ja kaastöötajate vaimse tervise probleemidega tegeleda, neid märgata ja vajaliku spetsialisti juurde suunata. Abiks on siin olnud sotsiaalkindlustusameti eesliinitöötajatele pakutud supervisioonid ja kriisikoolitused. Tihti ei osata aga abivajadust märgata, abi küsiminegi on raske ning keerulisem lugu on muidugi siis, kui abi pole vajalikul hetkel läheduses.
Näiteks 2020. aasta jaanuari seisuga ehk enne koroonapuhanguid oli vaid kolmes-neljas hooldekodus ametis hingehoidja, kusjuures kaplanaadi andmeil polnud hooldekodudes ametis ka psühholooge. Hooldekodude tagasisides on ka korduvalt nimetatud, et asutustel pole ka ressursse palgata vajaliku kvalifikatsiooniga vaimse tervise spetsialiste. Ja siis vaadataksegi hoolekande- ja ravisüsteemist riigi poole.
Kuidas edasi?
Kui rääkida ravil ja hoolekandes viibivate inimeste vaimse tervise toetamisest, üldse selle vajaduse märkamisest, peab vastutus jaotuma pere, hoolekandeasutuse, omavalitsuse ja riigi vahel. On väga oluline, et lähedastel jätkuks side hooldekodus viibiva omaksega, niisamuti on tähtis, et asutus ja omavalitsus tagaksid vajalikud teenused, ning on loomulik ootus, et riik toetaks oma seadusandluse ja ressurssidega.
Võti on koostöös. Siin tuleb nüüd olulise punktina esile integreeritud ja palliatiivse ravi- ja hooldussüsteemi väljatöötamine Eestis. Et tagada inimesele terviklik tugi, kuhu kuulub ka vaimsete ja hingeliste vajaduste märkamine ja toetamine. Pandeemia on kogu maailmas ja nii ka meil Eestis toonud esile ja võimendanud vaimse tervise kriisi, mis haarab elu kõiki valdkondi ja igas eas inimesi. Ja meie, kes me elame ja toimetame aktiivselt ühiskonnaelus, oleme kõikidele raskustele ja kriisidele vaatamata suures osas oma elu peremehed, peame toetama väetimaid, neid, kes ise enam ei saa ega jaksa oma vajaduste eest seista.
Artikkel on pärit sotsiaalministeeriumi ajaveebist.