/nginx/o/2012/02/12/952924t1h02fd.jpg)
Suhtumine kodututesse ulatab sügavast kaastundest külma kalkuseni. Nende vahele jääb arvatavasti enamus, kellele see teema kuigivõrd korda ei lähe ning kelle pahameel lahvatab siis, kui – vuih! – eluheidiku hais sunnib bussis kohta vahetama või poeuksest kaarega mööda minema.
Kirikud, päästearmee ja teised heategevusorganisatsioonid korraldavad supikööke ja riiete jagamist, linnavalitsus on asutanud kodutute varjupaiga, kus inimene saab ööbida, pesta, toitu valmistada, ja päevakeskuse, kus on võimalik raamatuid lugeda, telerit vaadata või muul moel aega veeta. Olemas on sotsiaaltöötajad, kes püüavad kodutuid eluga järjele aidata, kusjuures pakutakse ka majutusteenust 35 krooni eest kuus.
Nii ei saa öelda, et kodutute heaks midagi ei tehta, et nendega ei tegelda. Käreda külmaga on varjupaigad nii meil kui mujal leevendanud oma reegleid, lubades kodututel viibida seal päeval ning ukse taha ei jäeta ka alkoholilõhnaga inimesi. Viimaste päevade pakasega ööbis varjupaigas 70 ja päevakeskuses käis umbes 30 kodutut.
Kui palju Tartus üldse on kodutuid? Hinnanguliselt kakssada, on öeldud, sest üldist ülelugemist ei ole korraldatud ja tõenäoliselt ei ole võimalikki täpset arvu tuvastada. Aga nad on olemas, on nähtaval: poeukse taga tuulevarjus, kaubanduskeskuses jalgu puhkamas, prügikastide juures oma kotte täitmas, bussides soojendamas, lisaks veel mahajäetud majades või muudes urgastes pesitsemas.
Me tunneme neid välimuse ja kandamite järgi ning kodutu kui «seisus», klass või kast pole enam kellelegi üllatuseks ja vähesed veel küsivad, kuidas selline asi sai sündida või kas Eestis oleks õnnestunud välismaa sünget praktikat ära hoida. Kuna nad on olemas, neid võib pigem juurde tekkida kui vähemaks jääda, tuleks mõelda peale olemasolevate muudelegi meetmetele, mis võiksid inimest allakäigutrepist natukegi ülespoole aidata.
Lihtne on öelda, et nad ei tahagi teistsugust elu. Et nad ise on süüdi, sest enamasti kaasneb kodutusega alkoholism, mistõttu hoitakse ka varjupaikadest eemale. Tõsi, nii mõnedki altruistlikud abistamiskatsed on kodutu isepäisuse tõttu liiva jooksnud, ent leidub ka sääraseid, kes üritavad neile pakutud astmestikust kõrgemale kohale tõusta: põrandalt voodisse ja voodist eraldi tuppa.
Peale varjupaiga on linnal teisigi võimalusi pakkuda, näiteks sotsiaalüürilepinguga eluruume, aga nagu ütles linnavalitsuse sotsiaaltööteenistuse juhataja, ei saa seda peale sundida, sest kodutul on õigus valida, kus ta tahab olla.
Vahest tuleks mõneski asjas rangem olla, sest lõpuks on korralik eluase, tööharjumuste taastamine ja muu tänapäevases elus hädavajaliku teadmine kasulik kodutule endale. Vaevalt et joomatõvest saab vabaneda sõnade toel, vaja läheks ravi, aga sellekski ei saa sundida. Või peaks? Ja kust võtta raha? Kampaaniad – miks mitte!
Aga puhtust pidama tohib inimest küll sundida. Nii võiksid supiköögid anda leemekausi vaid sellele, kes on end puhtaks pesnud ega haise. Samas oleks aeg ka riigi tasandil küsida, kas me tahamegi kodutuse kui nähtusega sellisel kujul leppida või annab siin rooli ühiskonnale sobivamasse suunda pöörata – vabadus olla kodutu pole kuigi palju väärt.