Keele teritaja: Estkompexim

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Hiljaaegu sai lugeda uudist sellest, et Tartu kutsehariduskeskus muudab nime ning tuleval aastal saavad kooli lõpetajad diplomi, millel uhkelt kirjas Tartu rakenduslik kolledž. Kolledž kolledžiks, selle kallal ei tahakski eriti õriseda, kuid kui märkasin kooli Facebooki lehel, et nime lühend saab olema VoCo (Vocational College), läksid mul silmad küll imestusest punni. Nemad seal Tallinnas panid oma kõrgkoolile nimeks TalTech, lootsin salamisi, et see jääb pigem kurioosumiks, aga meil siin, Emajõe Ateenas, heade mõtete linnas – miks küll ometi, kellele ja milleks?

Iseenesest pole niisugune sõnade moodustamise viis, kus sulatatakse kokku kaks või rohkem sõna, võttes igast jupikese, eesti keelele ega võõrkeeltele sugugi võõras. Selliseid keelesaadusi ehk kohversõnu ja -nimesid leidub paljudes keeltes. Peale nende kahe mainitu on selliseid meil ridamisi: Kumu, Vabamu, Tartmus, Süku, Talsingi, Harno, Kuku, Tarmeko, Karete, kõikvõimalikud infosüsteemide nimed, nagu Muis, Fotis, Naris jne.

Eriti mindi hoogu selliste nimedega Nõukogudemaal ja suurest õhinast pandi lastele selliseid nimesid nagu Dazvsemir (Да здравствует всемирная революция!) või Urjuvkos (Ура, Юра в космосе!). Keskealised veel ehk mäletavad Detizdati jt kirjastusi, ilmselt vähem praegugi edukalt oma asja ajavat Sovtransavtot.