Peeter Olesk: hääldamisest suures plaanis

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Ehkki kõik poliitilised spekulandid on kuulutanud, kui tähtis on eesti keel ning eestikeelne haridus, viibib halvasti hääldatud eesti keele keskel inimene ööpäevas palju kauem kui hea eesti keele man.

Pöörduti minu poole ühe väga vana mehe pärast. Ta oli saanud ajurabanduse kohta, mida rahvakeeli nimetatakse kõnekeskuseks. Mees on juba ammugi haiglast väljas ja tuleb ise toime. Ta käed ja jalad liiguvad vabalt, sõidab ta oma autoga ise roolis olles ning kui tal on asja poodi, laskub ta oma kodust nelja korruse võrra trepikoja välisukseni ja tuleb sealt, toidumoon kaasas, teist niisama palju üles tagasi ilma kõrvalise abita. Ainult üks nurk suus ei allu enam tahtele ja mitut sisihäälikut ta praegu harjumuspäraselt välja öelda ei saa.

Suure surmaga pöördus ta oma perearsti poole, kes aga paraku polnud erihariduselt neuroloog ega olnud saanud mingit väljaõpet õigehäälduses, kõne patoloogias ning artikulatiivses fonoloogias (prantslased teevad küllalt selget vahet küsimuses, mis on foneetika kui füsioloogiline protsess ja mis fonoloogia kui lingvistiline käitumine).