101-aastane tartlane Aino Aasmäe teab täpselt, keda ta valida soovib. «Merike viib mu valima,» ütleb ta oma toas voodi serval istudes ja rõõmsalt naeru kihistades. Merike on ta tütretütar ja valima viimine tähendab seda, et lapselaps Merike Jürna läheb ja toob teisest toast arvuti.
Video ⟩ 101-aastane Aino Aasmäe Tartu valitsejatele: peaasi, et linn oleks puhas ja korras
17. oktoober 2021, 13:03
«Ega mul kuskile kiiret ole. Elan nagu kuninga kass. Söön ja magan, see on mu elu. Päevast päeva... Aga kust ajalehest te olete?»
«Tartu Postimehest oleme,» vastan talle.
«Rääkige siis, mis seal uudist on!»
«Praegu on kõige tähtsamad uudised valimise uudised.»
«Mina valin alati Isamaaliitu, ja olen ka Merikesele öelnud, et me saame koos nüüd Lukast valida. Ma olen teda juba mitu korda valinud.»
«Miks teda?»
«Mulle jäi Tõnis Lukas meelde juba siis, kui nemad tegid valitsuse. Lukas ja Laar, noored poisid. Ja ka siis, kui muinaskaitse tõi Eesti lipu esimest korda välja, siis kui mu mees nutma hakkas. Siis ma kuulsin ka Lukase nime,» põhjendab Aino Aasmäe. «Lukas ehitas Eesti Rahva Muuseumi valmis…»
Lapselaps Merike tuleb teisest toast tagasi, istub vanaema kõrvale ja teeb arvutikaane lahti.
Aino Aasmäe põdes kahe aasta eest insulti. Taastus kenasti. Liikumisvõime, kõne ja huumorimeel jäid alles, ainult silmanägemine muutus kehvaks. Seepärast on tal hääle andmisel abi vaja.
«Numbrimälu on mul halb, aga mulle jäävad ruttu sellised lõbusad anekdoodid ja naljad meelde,» ütleb Aino ja räägib loo, kuni Merike arvutiga askeldab.
Lugu on selline. Kokutaja ja küürakas saavad kokku. Küürakas küsib kokutaja käest, kuhu sa lähed. «Ma-ma lähen ko-ko-kokutajate ko-kooli,» vastab kokutaja.
«Mis sa sinna kooli lähed, sa ju nii hästi kokutad,» imestab küürakas.
Kokutaja ei ütle midagi, aga küsib küüraka käest omakorda, et kuhu tema läheb.
«Ma lähen päevapiltniku juurde,» vastab küürakas.
«Kuule! Kui sa sinna päevapiltniku manu lähed, ära sa siis küüru üles lase võtta! Muidu ei lähe sul albumikaaned pärast kinni!»
Aino Aasmäe oskab rääkida nii ilmekalt, nagu oleks ta mõni püstijalakoomik. Ka ei jäta ta ise oma anekdoodi üle laginal naermata. Paras nali valimistepäeval!
Nüüd on Merike Jürnal arvutiga kõik sealmaal.
«Valime ära siis!» ütleb ta ja uurib, kas vanaema soov oli ikka Tõnis Lukas. Vanaema ei ole meelt muutnud.
«Kuhu ma toksama pean?» küsib Aino Aasmäe.
«Hoia minu käest kinni, koos toksame!» vastab Merike Jürna. Tehtud!
Hetke pärast loeb Merike Jürna juba arvuti ekraanile tekkinud kirja: «Teie tehtud valik läks arvesse. Hääletatud!»
Aino Aasmäe plaksutab käsi: «Elagu Eesti!»
Milline peaks Tartu olema?
«Ma olen pime ju, vaata, ma ei oska seda teile nüüd öelda!» vastab 101-aastane Aino Aasmäe. Aga ei jää vastust võlgu.
«Peaasi, et linn oleks puhas ja korras,» leiab ta. «Ja mulle meeldib ka, kui öeldakse, et enne tee oma uksealune puhtaks, et siis mine kritiseerima.»
Kes oli Aino Aasmäe siis, kui ta tööl käis?
«Mul on kogu elu olnud üks amet, aga kaks töökohta. Üks oli teeninduskombinaat, kus ma olin daamide juuksur. Kui mulle istus daam ette ja kui ma peeglist siis talle näkku vaatasin, oli mul kohe selge pilt, kuidas ma teen talle. Ja siis mulle anti kõrgem kategooria – juuksur-modelleerija. Nii hakkas minu redel tõusma.»
Teine amet oli Aino Aasmäel Vanemuise teatri jumestustoas.
«Suurem jagu aega läks parukate peale,» meenutab ta.
Esimene oli Elsa Lamp, kellele ma paruka panin. Tema oli tol korral primadonna ja laulis ooperis «Madame Butterfly»,» meenutab Aino Aasmäe.
See pidi olema kas 1949. või 1952. aastal, kui uskuda Vikipeediat, kus on üles loetud Vanemuise soprani Elsa Lambi kõik rollid.
«Mul läks vahepeal ta nimi ikka meelest. Ja siis ükskord öösel tuli meelde, ja siis kirjutasin üles. Vaata, nii jäi jälle meelde,» räägib Aino Aasmäe. «Aga nüüd on mul nisuke aeg, et kui ma nüüd midagi üles kirjutan, ma pärast ei näe lugeda.»
Aino Aasmäe leiab selle niisuguse nalja olevat, et naerab südamest oma olukorra üle, ja on võimatu selle peale mitte kaasa naerda.
Milline on Eesti president Alar Karis?
«Kui see Karis nüüd presidendiks sai, siis ma küsisin oma Merikese käest, milline Karis välja näeb. Ta ütles, et niisugune ilus ja armas nagu mõmmi. See on nüüd minu ettekujutus temast, et ta on nagu mõmmikene! Ma ei näe ju, ma pean laskma kirjeldada. Ma rehkendasin, Karis on kuues president. Merikene, kas on?»
Merike noogutab, on küll.
Kui suur on Aino Aasmäe pere?
«Las Merike ütleb. Mul on neid nii palju, et ma ei oska kokku lugeda,» vastab ta.
Tütretütre abiga saab pilt selgeks: kaks last, neli lapselast, 11 lapselapselast ja 5 lapselapselapselast.
«Kui kõik kaasad juurde arvata, siis on meie peres 30 inimest,» lisab Merike Jürna.
Mida ootab 101-aastane inimene?
Aastaid tagasi ootas Aino Aasmäe väga Eesti Rahva Muuseumi uue maja valmimist. Ja jõudis ära oodata ja selle ära näha.
Siis ootas, mil ta 100-aastaseks saab, ja ilusat juubelipidu, mille suguvõsa talle rõõmuga korraldas.
Nüüd istub voodi peal, heidab nalja iseenda ja ilma üle ning ootab seda, et teada saada, kui vanaks suudab inimene elada.
Aino Aasmäe on sündinud 29. juulil 1920. aastal Tartumaal Mäksa vallas.
Intervjuu Tartu Postimehele andis ta 16. oktoobri ennelõunal oma majas Hiie tänaval.