Juhan Voolaid: ajupestute vastasseis

Juhan Voolaid Foto: Kristjan Teedema

Lugesin hiljuti artiklit, millest selgus, et osa vaktsiinivastaseid hüüab vaktsiinipooldajaid ajupestuiks, ning tean, et hüütakse ka vastupidi. See paneb mõtlema. Mis meie ajusid peseb? Informatsioon. Kust informatsioon pärineb? Kellegi suust või klaviatuurilt. Inimene saab selle kätte, tõlgendab ja otsustab siis, kuidas käituda.

Üks kõige meeldejäävamaid soovitusi, mida me elu vältel kuuleme, on: mõelge oma peaga! Selle nõuande arukuses ei kahtle keegi, ja kuni selle küsimuseni on ühiskond lõhestamata.

Aga mis siis saab, kui oma peaga mõelda ei kannata? 99 protsenti meist ei ole ju vastava hariduse puudumise tõttu võimelised vaktsiiniuuringute algandmeid ja koroonaviiruse leviku asjaolusid analüüsima. Mida teeme? Usaldame kedagi! Ent just siit hädad algavadki ning ühiskond vajub raginal kaheks, võib-olla kolmeks-neljaks.

Me usaldame arvamusliidreid, aga arvamusliidrite valik on lai; samuti tekitab segadust info paljusus ja selle kuvamise väline sarnasus. Kõik on ju must valgel kirjas, võrdselt paberil ja internetis, vaat et teleekraanilgi. Samas ei taga sarnane esitlusviis sarnast usaldusväärsust, sest osa arvamusliidritest peab kas eksima või valetama. Kõigil ei saa õigus olla. Vaktsiin ei saa ühel ajal suuremat osa inimkonnast ära päästa ja ära tappa.

Riigijuhid kutsuvad inimesi kaitsesüstima, kuid kusagilt kerkib esile hoiatus, et vaktsineeritud haigestuvad vaktsineerimatutest kaks korda tõenäolisemalt ja on raskemalt haiged. Meditsiiniasjatundjad lükkavad selle ümber: just vaktsineeritud inimesed haigestuvad vaktsineerimatutest mitu korda harvemini, ning isegi kui haigestuvad, siis põevad kergemalt. Interneti sügavamates kihtides levib samal ajal teade, et viieteist aasta pärast on kõik kaks miljardit vaktsineeritut surnud. Ja nii edasi.

Heitlus käib väga erinevate tunnustega arvamusliidrite vahel. Ühel pool on avaliku elu tegelased, kes ammutavad teadmisi meditsiinivaldkonna tippspetsialistide käest või on ise need spetsialistid. Siin toetutakse teadmistele, uuringutele, kogemustele ning tegevuse motivaatoriks on ühiskonna vajadused ja avalik huvi.

Kõigil ei saa õigus olla. Vaktsiin ei saa ühel ajal suuremat osa inimkonnast ära päästa ja ära tappa.

Teisel pool seisab kirju seltskond peidetud motiividega isikuid, kelle juurde viivad juhtlõngad alles pärast otsinguid, kui üldse viivad. Viidatakse samuti teaduslikele uuringutele, kuid lähemal vaatlusel selgub alati, et tegu on kas valetõlgenduste või väljamõeldistega.

Vandenõuteooriad erutavad, need mängivad emotsioonidel, ning teise poole esindajad on oma tekstides ja väljaütlemistes pidevalt punases, otsides justkui kadunud õiglust.

Oleme sattunud olukorda, kus ühtede inimeste õigused ohustavad teiste turvalisust. Vaktsiinivastaste sõnul on vaktsineerimise nõue nende vabaduse piiramine. Samas teame, et inimese vabadus lööke jagada lõpeb seal, kus algab teise inimese nina. Ja et löögid toimuvad, pole kahtlust – inimesed on maas.

Kas me teame, kes neid lööke jagab? Jah, teame, sest protsendid kõnelevad enda eest. Neid lööke jagavad valdavalt vaktsineerimata inimesed. Siinkohal ka matemaatikat. Kui 1/3 inimestest tekitab 3/4 haigetest, siis mitu korda ülejäänutest tõenäolisemalt nad pisikutega vehivad?

Et teadmine on valgus ja mitteteadmine pimedus, on sama kindel kui see, et mõelda tuleb oma peaga. Vaktsineerimisküsimus ongi jõudnud valguse ja pimeduse heitluseni. Olen nõus, et meie kõigi ajud on pestud, kuid peeglisse vaadates peaks igaüks meist endalt küsima, millega: kas šampooni või sopaga?