Mariann Raisma: Muuseumi kättesaadavusest – kas sada meetrit on alati sada meetrit?

Mariann Raisma. Foto: Margus Ansu

Tanel Teini ja Vahur Kalmre valimiste-eelne artikkel küsimusega, kuidas paremini ühendada ERMi ja kesklinna on vajalik – seda eriti nüüd, kui sellealased arengusuunad on väga vasturääkivad. Sotsiaalmeedias ning linna pressiteadetes tuleb pidevalt postitusi ERMi ja linnamuuseumi vahelise iseliikuva bussi kohta: kuidas lõigati läbi linti, kuidas on saabunud uus ajastu või kui kaua on sõiduk olnud remondis. Samal ajal on väga vaikselt ERMi eest ära liigutatud bussipeatus. Linnaametnike sõnutsi pole see justkui suur probleem, värske õhk on ju kasulik ja las inimesed käivad mõnisada meetrit, kuid tegelikult on see oluline märgiline muudatus. Seda ei korva kaks kuud sõitev isesõiduk, sest muudatusi bussiliikluses tehakse tavaliselt aastateks.

ERM on üks linna sümboleid, seega eeldaks, et linn aitab kaasa sellele, et sinna minek ja sealt tulek oleks võimalikult lihtne ja kiire. Bussipeatuse liigutamisega edastatakse – kuigi ehk tahtmatult – hoopis teistsugune sõnum. Ametniku jaoks on «see sada meetrit», mis peatuse asukoht muutus, tõesti vähe, ent sümboolselt on see palju-palju enam kui sada meetrit.

Bussipeatust, mis varem paiknes ERMi peasissepääsu ees, kasutasid ka ERMi vastas oleval Welco jalgpalliväljakul harjutavad noored, Tartu lumepargi ning tagurpidimaja külalised – suur osa nendest lapsed, pered ja turistid. Ka nende kohtade kättesaadavus ja turvaline tulek-minek on halvenenud.