Enriko Talvistu: Karu pargi jääkaru päästmise nimel

Enriko Talvistu Foto: Sille Annuk

Linnas on monumentide kõrval ka dekoratiivskulptuurid, millest paljud asuvad parkides või haljasaladel. Viimasel ajal võib nende vorm küll olla muutunud ajakohasemaks, aga ei maksaks unustada ära ka head vana. Sajandivahetuse paiku oli hea koostöö abilinnapea Hannes Astoki ja skulptor Mati Karmini vahel, mil autorsuse ja nõustamise korras tekkisid suudlevate tudengite purskkaev, skulptor Ülo Õuna «Isa ja poeg» ning siga turuhoone ette. Palju lisas ka kunstimuuseumi kogudest skulptor Mare Mikofi «Maanaiste» eksponeerimine viltuse maja ees kivipingil.

Midagi on aga justkui seisma jäänud. Vana kaubamaja ees olnud purskkaevu ei mäleta enam varsti keegi. Purskkaeve on linnas avalikus ruumis vaid mõni, pluss purskav tiik Vanemuise pargis, aga neid oli varem rohkem. Monumentidest enamik on ju tegelikult püstitatud ajaloolistele isikutele, viimasel ajal üha enam neid nn vaese mehe monumente, et pink ja vaskplaat peale. Olgu mõnedeks muudeks siis kasvõi skulptor Tiiu Kirsipuu Vildede kuju Vallikraavi tänaval või nn Riho Sibul kitarristina muusikapäevade mälestuseks Vanemuise kontserdisaali ees.

Meil oli ka varasemal ajal parkides dekoratiivskulptuuride jada, mida kõiki ei jaksa nimetada. Suur osa on kadunud. Botaanikaaia kaunistamiseks lisas kunstimuuseum sinna veerand sajandit tagasi hulga skulptuure oma kogudest. Pole teada, mida seal muuseumi kogudes siis nii väga veel on, et Raadi mõisa parki kaunistada. Skulptuurinäitused ja nendelt vabas õhus eksponeeritavate skulptuuride ostud muuseumite kogudesse on niikuinii kadunud.