Jens Raavik: rattaõnnetused suhtumise peegliks

Jens Raavik Foto: Margus Ansu

Sissejuhatuslikult tuleb mainida, et ratturite all ei pea ma silmas võidusõiduks treenivaid retuusides tegelasi, vaid siin kirjutises on ratturiteks liigitatud kõik need, kes kasutavad kergliiklusteed millegi muu tarvis kui pelgalt tallataksoga liikumiseks. Tänavapilti lisandub üha enam erinevaid sõiduvahendeid, millega on rohkemal või vähemal määral lubatud jalakäijate vahel kihutada igal isehakanud slalomistil, mistap tuleb liikluses olla tähelepanelikum kui kunagi varem.

Kõnniteedel vuhisevad mootoritega ühe- ja kaherattalised, millega kokkupõrkel on vigastusi kerge saada. Praegune liikluskorraldus karjub muutuste järele, ent uuendusi tehakse vaid selles suunas, et saaks uuselamute juurest autoga kiiremini kesklinna. Paraku ei mahu südalinnas need masinad enam kuhugi ning tööpäeva alguses ja lõpus on mööda Narva maanteed ja Võru tänavat võimatu kõndida sedasi, et nägu ja kopsud autoliiklusest tingitud tolmu täis poleks.

Tõtt-öelda ei imestaks, kui senise suhtumise juures oleks pealinna eeskujul varsti kogu Tartus punase värviga tõmmatud jutid autoteedel maas, ning sinna juurde tehakse nägu, et kõik on kombes. Praegu on päris mitmed asjad lahendatud selliselt, et tavakodanikele oleks justkui selg keeratud ja aetakse oma asja edasi. Kui on kurdetud, et jalgratturid kihutavad mööda kõnniteid ja tekitavad liiklusohtlikke olukordi, siis nähakse linnavalitsuses lahendust keelumärkides.