/nginx/o/2021/06/03/13821721t1hf045.jpg)
/nginx/o/2021/10/04/14114285t1hc359.jpg)
Viimase pooleteise kuu jooksul on märgatavalt sagenenud rattavargused, alates augustist on Tartu linnas kaherattalisi ära viidud poolesaja kanti. Lõuna prefektuuri varavastaste kuritegude menetlusgrupi juhtivuurija Tauno Pärli sõnul on inimesed muutunud oma jalgrataste suhtes hooletumaks: jätnud need teinekord päevadeks lukust lahti ja linnatänavale seisma.
Pooleteise kuuga varaste saagiks langenud ligi viiekümnest rattast lausa neli kadus möödunud reede ja laupäeva jooksul, kõige kallima sõiduvahendi väärtus ulatus neljasaja euroni. «Iga päev läheb keskeltläbi kaotsi üks ratas, mõnel päeval isegi rohkem,» sõnas Pärli. Rattavarguste tippaeg on tavaliselt suvi, mil kaherattalistega ollakse rohkem liikvel, uurija sõnul on eriskummaline, et varguste laine ulatub nii kaugele sügisesse.
Rattavargal võivad olla käärid või tangid taskus, aga tavaliselt lähevad nad kergema vastupanu teed, hoiatas juhtivuurija Tauno Pärli.
«Me oleme näinud tõsist varguste arvu kasvu. Kui varem saime paar teadet nädalas, siis nüüd tuleb kõnesid iga päev, vahel ka mitu korda päevas. Varguste arv on mitmekordistunud,» kinnitas Pärli.
Kerge saak
Varastatud rataste väärtus jääb tavaliselt kahesaja ja neljasaja euro vahele, kuid aeg-ajalt satub pikanäpumeeste kätte ka kallimaid sõiduvahendeid. Näiteks varastati 18. septembril kaks tuhat eurot maksev ratas Kuperjanovi tänavalt. Enim näpatakse rattaid kesklinnast, elumajade juurest ning raudteejaamast. «Äärelinnas me nii palju vargusi täheldanud ei ole,» sõnas Pärli.
Ta toonitas, et varguste ennetamisel on suur osa rattaomanikel endil. Paljudel juhtudel on jalgratas jäetud päevadeks tänavale seisma, sõiduvahend on jäänud lukustamata või pargitud niisugusesse kohta, kus kaameraid pole ning kuhu ka möödakäijate pilk ei ulatu.
«Rattavargal võivad olla käärid või tangid taskus, aga tavaliselt lähevad nad kergema vastupanu teed ja haaravad kaasa lukustamata ratta,» hoiatas Pärli. Ka kehvemapoolse luku lahtimurdmine võtab pätil oma aja ning see suurendab tõenäosust, et keegi satub peale.
Varastatud ratastele jälile saada on politseiuurija sõnul keeruline, ent leidmine sõltub ka sellest, kui kiiresti vargusest teatatakse ning kas kuritegu jäi turvakaamerasse. «Kui vargus avastatakse tundide jooksul, on lihtsam leida, aga kui inimene neljapäeval ratta kuhugi jättis ja pühapäeval avastab, et see on läinud, siis on ratta tagastamine tunduvalt keerukam,» seletas ta.
Maakonnast välja
Varastatud jalgrattad müüakse üldjuhul edasi, Pärli hinnangul leiab uue omaniku ligi 95 protsenti pihta pandud sõiduvahenditest.
«Tartumaal ei ole me täheldanud, et keegi rattaid niimoodi kokku ostaks, nii et on tõenäolisem, et need viiakse maakonnast või lausa riigist välja,» kirjeldas Pärli kaherattaliste saatust.
Kurvaks teeb varguste laine puhul ka see, et möödujad ei teata, kui silmavad rataste ümber luusimas kummalisi tegelasi. «Minuni ei ole jõudnud ühtegi juhtu, kus keegi teataks kahtlasest tegelasest pargitud ratta juures. Kuigi see on vägagi teretulnud,» sõnas Pärli. «Tegu ei ole valeteatega. Tuleme patrulliga kohale ja vaatame üle.»
Pärli manitseb kõiki rattaomanikke ettevaatusele. «Ratast ei tasu jätta niisama tänavale või trepikotta, vaid tuleb veenduda, et kohas oleksid kaamerad, ning kontrollida, et sõiduvahend sai korralikult lukku,» rõhutas ta.
Alates augustist on toime pandud ligi viiskümmend rattavargust, keskmiselt langeb varaste saagiks üks-kaks ratast päevas.
Eelnevatel kuudel on varguste arv olnud tunduvalt väiksem, politseile laekus siis keskmiselt paar teadet nädalas.
Edasi müüakse umbes 95 protsenti varastatud sõidukitest.
Liisa Salekešina