Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Lenne Rähn-Kuusik: otsused linnalooduse üle kalduvad ärihuvide poole

Lenne Rähn-Kuusik FOTO: Erakogu

Kui mitu laastatud roheala kulub, kuni Tartu linnavalitsus teeb otsuse luua looduskaitseosakond, et hakata päästma veel seda, mis on säilinud?

Hiljuti võis lugeda, et kuigi Tartusse planeeritavast südalinna kultuurikeskusest on kaunikõlaliselt räägitud otsekui orgaaniliselt pargikeskkonda sulanduvast puithoonest, on reformierakondlikul linnavalitsusel siiski selge plaan rajada mastaapne betoonparkla keskpargi asemele («Tartu tahab kesklinna parkimiskohad peita majade alla», ERR, 23.9).

Suure parkla juurde loomine niigi autostumisega kimpus linnasüdamesse, kus pargi naabruse magistraaltänavatel on mõõdetud norme ületavad õhusaastenäidud, on iseenesestki küllalt arusaamatu.

See, et seda soovitakse ehitada ülenormatiivsena ehk teisisõnu luua mõned sajad parkimiskohad lisaks keskuse teenindamiseks vajalikuks peetavatele, on aga lausa tõlgendatav mania grandiosa’na.

Süku-nimelise hävitusplaani vormumine avalikkuse ette on kõigest üks sümptom meie linna organismis olevast süsteemsest hädast. Eks on ka haigustega tihti nii, et välja lööb ta üle kere eri paigus, aga ravima peaks haiget ikka tervikuna, et tõvest lahti saada.

Natura 2000 linnuala serval asuvad Ihaste metsad, kultuuriajalooliselt linnale oluline Sanatooriumi park, kesklinna jõeäärt ilmestav Holmi park – need on vaid mõned näited, mille puhul hoolimata linnarahva pidevast põhjendatud vastuseisust on jõuliselt läbi surutud neid rohealasid puudutavad ja lõhkuvad planeerimisotsused.

Asjad on aastatega nii kaugele jõudnud, et varsti ei imestaks keegi, kui Toomemäelegi kerkiks mõni kultuuriasutuse sildi all tutvustatav konverentsikeskus-hotell, mille all kümme korrust betoonparklat ja linlastele räägitakse ikka uinutavalt, kuidas vanade väärikate puudega ei juhtu midagi, parkimismure on vaja lahendada ja kultuuri on tarvis tingimata just niisugusel moel edendada.

Hiljem aga võidavad asjakohased hanked just need ja need ettevõtted ning parklat ja teisi äripindu hakkab haldama ikka see ja too vana tuttav nimi. Kompenseerimaks üldsuse peavangutusi, istutatakse auavalduste saatel küllap ka Tartu tammikusse veel paar puud, sest sellega saab silutud kauboikapitalistidegi kortsus renomee ja on võimalik öelda: ajame asju igati austatud kodanikega.

Väga palju on tõesti panustatud sellele, et elurikkust hooajaprojektidega vähemalt plakatlikus vormis tuua kesklinna, mööduja silmade ette. Hoopiski vähem aga sellesse, et visionäärina väärtustada, tutvustada, säilitada juba olemasolevat.

4

Sellest, kuidas elu peatses kultuuripealinnas nii kulgenud on, et linnaloodust puudutavad otsused on ikka ja jälle ärihuvide poole kaldu, annab aimu pilguheit linna kodulehele. Kõik keskkonda puudutav on Tartus liigitunud linnamajanduse valdkonnaks. Sõna «loodus» naljalt ei kohta sellel Tartu linna visiitkaardil, pigemini on juttu jäätmetest, haljastusest, heakorrast, koerte ja kasside pidamisest.

Kuivõrd teistsugune on seda valdkonda kirjeldades Tallinna linna koduleht, mis tutvustab pikalt-laialt linna saavutusi loodushoiu valdkonnas. Kõigepealt märkame, et seal on koguni terve keskkonnahoiu ja -korralduse osakond. Kodulehel paikneb «linnaruumi» all eraldi keskkonnakaitse alammenüü, mida avades ilmub 14-punktine loetelu kõigist neist kategooriatest, mis linnale olulised, looduskaitse nende hulgas. Looduskaitsest Tartus meie kodulinna veebileht ei räägi ja ega sellest palju rääkida olegi. Fookus on selgelt mujal: majandushuvidel ja see kajastub kaudselt kõigis linnaruumi puudutavates otsustes.

Ometi on Tartu end sellistes linna olulistes alusdokumentides nagu üldplaneering ja linna arengustrateegia rohelise linnana selgelt identifitseeriv linn. Väga palju on tõesti panustatud sellele, et elurikkust hooajaprojektidega vähemalt plakatlikus vormis tuua kesklinna, mööduja silmade ette. Hoopiski vähem aga sellesse, et visionäärina väärtustada, tutvustada, säilitada juba olemasolevat.

Äärmiselt elurikkad Ihaste metsad, mis lausa pakatavad kaitsealustest liikidest, määratakse sujuvalt arendustegevusele rohelist tuld näidates hukkumisele, ehkki neist võiks saada kultuuripealinnale suur lisandväärtus kohaliku kaitse all olevate loodusparkide ja maastikukaitsealadena.

Paraku puudub aga ametisoleval linnavõimul igasugune ambitsioon ja oskus linna rohetaristut Euroopa suurlinnade tasemel oskuslikult turundada. Keskpargi, millel on suurepärased eeldused olla linna esinduspark oma asukoha ja algupärase sümmeetrilise kujundusega, suudab piiratud kujutlusvõime vaid taandada järjekordseks äripindade kogumiks parkla, söökla ja kempsuga, millest igaüks peab hakkama seda määratu põhjakonnana parki õgivat monstrumit piltlikult öeldes ära toitma, et me jaksaks teda üldse pidada.

Kui mitu laastatud roheala kulub, kuni Tartu linnavalitsus teeb otsuse luua looduskaitseosakond, et hakata päästma veel seda, mis säilinud on? Siis, kui oleme viimaks mõistma hakanud, et hävitame iseennast. Pigem kaldun uskuma, et reformierakondlikult juhitavas linnas ei juhtu seda kunagi.

Tagasi üles
Back