/nginx/o/2019/11/29/12776434t1h4063.jpg)
/nginx/o/2021/09/23/14090244t1h6079.jpg)
Tartu Postimehes ilmus 14. septembril Raimu Hansoni tore artikkel esimesest eesti ajalehes ilmunud pildist «Maddi Rein». Rõõm on näha, et minu suur armastus, 19. sajandi Eesti graafika, tähelepanu pälvib, kuid tekstis oli ka paar ebatäpsust, mis vajaksid kommentaari.
Esmalt terminoloogiast: siinkohal ei ole päris täpne öelda, et ajalehes ilmus joonistus. Joonistus kunstiteose tehnikana viitab joonistamisele, käsitsi, näiteks pliiatsi või pintsliga tehtud tööle. «Maddi Rein» on aga trükitud graafiline leht.
Kõige sobivam ongi vist öelda, et «Maddi Rein» on üks esimesi eesti ajakirjanduses ilmunud illustratsioone. Just sellist pealkirja kannab ka kunstiajaloolase Voldemar Ermi 1976. aastal ilmunud artikkel kogumikus «Lähtemeistrid».
Aastal 1806
Värskemate andmete järgi ei ole «Maddi Rein» sugugi mitte kõige esimene eesti ajalehes ilmunud pilt.
Esimeseks eestikeelseks ajaleheks peetakse enamasti 1806. aastal Tartus ilmunud tartumurdelist Tarto maa rahwa Näddali-Lehte. See leht keelati aga sisepoliitilistel põhjustel kiiresti ära ja eksemplarid hävitati. Seetõttu polnud kaua teada midagi ka selle välimusest, kuni ajaloolane Tõnu Tannberg selle vähesed säilinud eksemplarid 1995. aastal Peterburist leidis. Siis selgus, et ka neil numbritel oli päises trükitud pilt.
Avastasin kümmekond aastat tagasi selle Eesti talumaja kujutava puulõike ka Tartu ülikooli raamatukogu kunstikogust. Seda väikest lehekest võib pidada suureks harulduseks, sest tegemist on teadaolevalt ainsa Eestis säilinud fragmendiga esimesest eestikeelsest ajalehest.
Ülikooli raamatukogu pildile lisavad väärtust käsitsi juurde kirjutatud autorite nimed. Tänu sellele teame, et päisepildi kujundas Tartu ülikooli joonistusõpetaja Karl August Senff ja tema kavandi järgi valmistas trükiklotsi keegi Schultz, võib-olla Riias tegutsenud ksülograaf Samuel Benjamin Schultz.
Praeguste teadmiste järgi võiks «Maddi Rein» olla esimene pilt, mis illustreeris ajalehes konkreetset artiklit.
Et just ülikooli kunstnik Senff pildi kujundas, ei ole üllatav, sest Tarto maa rahwa Näddali-Lehte trükiti ülikooli trükkali Michael Gerhard Grenziuse juures. Muide, sama pilti kasutati hiljem vähemalt veel ühe korra, 1849. aastal Tartus Johann Christian Schünmanni lese juures trükitud «Karjalaste luggemisse ramatu» tiitellehel.
Sellist illustratsioonide taaskasutamist tuli 19. sajandil sageli ette. Piltide valmistamine oli kallis ja aeganõudev töö, mistõttu läksid olemasolevad trükiklotsid kasutusse mitu korda. Schünmann ostis 1817. aastal Grenziuse trükikoja sisseseade ja võib arvata, et nii jõudis tema kätte ka kõnealune trükiklots.
Kuid eelnev jutt ei vähenda kahtlemata «Maddi Reinu» tähtsust meie ajakirjandus- ja kunstiloos. Praeguste teadmiste järgi võiks see olla esimene pilt, mis illustreeris ajalehes konkreetset artiklit.
Masingu harrastus
Omaette tore teema on ka Otto Wilhelm Masingu kunstiharrastus.
Harrastuslikul tasemel kunstiga tegelemine oli 18.–19. sajandi vahetusel nii aadli kui ka õpetatud seisuse hulgas laialt levinud, kuid trükigraafika nõuab juba suuremaid oskusi ja tehnilisi võimalusi.
Sattusin mõne aasta eest juhuslikult Berliinis arhiivis infole, et 18. sajandi lõpus Halle ülikoolis usuteadust õppides eksponeeris Masing oma graafilisi töid ka näitusel. Seega kuulub meie tuntud keelemees esimeste trükigraafikat ja üldse kunsti harrastanud eestlaste hulka.
19. sajandi esimesel poolel jäid eestikeelsed ajalehed siiski väga pildivaeseks. Alles puugravüüritehnika jõudmine 1830. aastail Eestisse tõi eestikeelsetesse väljaannetesse hüppeliselt rohkem illustratsioone.
Kristiina Tiideberg on kunstiajaloolane, Eesti kunstimuuseumi graafikakogu hoidja.