Keele teritaja: Usume ainsusse!

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Eestlased on ainsuseusku rahvas – nõnda olevat kunagi öelnud legendaarne keelenaine Helju Vals. Temaga on võimatu mitte nõustuda, vähemalt selles, mis puudutab ainsust ja mitmust eesti keeles.

Ainsus on tõepoolest eelistatum. Kui mõelda liitsõnadele, mida eestlased ka väga armastavad, moodustatakse need enamasti, mõningate eranditega muidugi, nii, et esimene sõnaosa on ikka ainsuses. Näiteks koht, kus kogutakse ja hoitakse raamatuid, on raamatukogu, ning keegi ei arva, et sealt leiabki vaid ühe raamatu. Ka kassinäitusel on kasse rohkem kui üks ja ravimimüüja müüb igasuguseid ravimeid.

Eesti keeles on ka hulk sõnu, mida enamasti kasutatakse vaid mitmuses, näiteks käärid, püksid ja andmed. Liitsõnade moodustamiseks otsib aga meie keelevaist välja nende sõnade ainsusevormi ning nõnda saamegi andmeside ja andmelekke, käärilõike ja püksirihma. Ja on ka näiteks väljendid «häbi, häbi, püksis käbi» või «sipelgad/jänes püksis» ning laps pissib püksi, mitte pükstesse.