Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Heiki Lill: Kliimaeesmärgid Tartus. Mis on pildilt puudu?

Heiki Lill  FOTO: Kristjan Teedema

Tartus on tarvis leida võimalus rajada energiasalvestus­jaam. Seda nii linna energiavarustus­kindluse tagamiseks kui ka üldiste kliima­eesmärkide saavutamiseks.

Tartu linn on seadnud eesmärgiks tarbida aastaks 2024 oma ja allasutuste tegevuses ainult taastuvatest allikatest pärit energiat. See on hea ja õige eesmärk. Kui avalik sektor näitab muutustes eeskuju, siis tuleb ka erasektor järele ning muutused paremuse poole osutuvad võimalikuks. Kahjuks on tegu aga pooliku lahendusega.

Eestis toodetakse lisaks koostootmisjaamades toodetule taastuvat (elektri)energiat peamiselt kahel viisil: päikeseparkides ning elektrituulikutega.

Päikeseparke on usutavasti näinud kõik lehelugejad, viimasel ajal on neid püstitatud väga palju ning erinevatesse kohtadesse: küll hoonete katustele, küll raamidel maapinnale. Üldjuhul päikesepargid kedagi ei sega. Päikeseparkide rajamise tendents võib jätkuda veel pikalt.

Tuulikuid saab tavapäraselt näha rannikualadel ning neist on kuulda tavaliselt uudistes, kui mõni tuulepargi rajaja on kogenud vastuseisu kas kohalikega või kaitseministeeriumiga. Aga viimaste uudiste põhjal võib tõdeda, et vähemasti kaitseministeeriumiga on vastasseis leidnud lahenduse ning üks takistus tuuleenergia kasutuselevõtus on langenud.

Kuid tagasi Tartu energiakava juurde. Kindlasti ei tule lugejale üllatusena, et nii päikesevalgus, mis on tarvilik päikeseparkidele energia tootmiseks, kui ka tuul on üsnagi muutuv nähtus. Öösel päike ei paista ning ka tuult kord on ja kord pole. Kord on väga palju, siis mõõdukalt ning võib pikalt olla tuulevaikust.

Merel on tuult rohkem kui sisemaal, seepärast on ka tuulepargid valdavalt rannikualal.

Siit edasi on aga loomulik küsida: mida teeb Tartu oma allasutustega siis, kui päike ei paita oma kuldsete kiirtega ning ka tuul on kadunud? Kas tarbib endiselt taastuvat elektrienergiat? Teenusepakkuja ostab usutavasti sel ajal elektrit siiski kuskilt mujalt. Näiteks põlevkivielektrijaamast. Siit edasi tekib aga küsimus: kas kliimaeesmärgid on täidetud?

Varustuskindluseta ei saa täita ka kliimaneutraalsuse eesmärke. Inimesed on harjunud tarbima elektrit siis, kui nad soovivad, mitte siis, kui seda saab päikesest või tuulest.

Eks võib ju ennast lohutada mõttega, et summa summarum on kuskil toodetud siiski rohkem elektrit päikeseparkide ja tuulikutega kui varem. Kuid ikkagi on reservis ka põlevkivijaamad. Loomulikult on olemas ka koostootmisjaamad, mis toodavad puidust nii soojus- kui ka elektrienergiat. Nende jaamade suurim efektiivsus avaldubki siis, kui on nõudlus nii soojuse kui ka elektri järele. Kui aga soojusenergia nõudlust pole, muutub elektrigi tootmine kallimaks ning enam mitte nii roheliseks.

Mida siis teha, et pääseda põlevkivi (fossiilse kütuse) põletamisest ning olla rohkem roheline Tartu (Eesti)? Vastus on tegelikult lihtne: tuleb rajada energiasalvestusjaam(ad). Salvestusjaamad, mis on võimelised tagama linnale või omavalitsusele elektrienergiajulgeoleku vähemalt ööpäevaks. Kuid miks mitte ka kauemaks. Viimastel aastatel on pandud äärmiselt suurt rõhku taastuvenergia tootmisele, kuid energia hoiustamisele ja varustuskindluse tagamisele on vähe tähelepanu pööratud. Eks põhjus ole ka säärase tehnoloogia kallidus.

Ilma varustuskindluseta Pole võimalik päriselt täita ka seatud kliimaneutraalsuse eesmärke. Inimesed on harjunud ju tarbima elektrit siis, kui nad seda soovivad, mitte siis, kui seda saab päikesest või tuulest toota.

Kui vaadata Nord Pool Spoti Eesti hinnaala graafikut, siis ööpäevane elektri hinna kõikumine on üsna suur. Näiteks 18. septembril oli minimaalne tunnihind 68,06 ja kõrgeim 179,91 eurot MWh kohta. Vahe natuke üle 111 euro ühe MWh kohta. Päris palju!

Veel paremini illustreerib seda näide 20. septembrist, mil elektri kalleima ja odavaima tunnihinna vahe oli 125,83 eurot.

Põhjusi, miks elektri hind palju kõigub, on mitu: tuule puudumine, Skandinaavia hüdrojaamade vee nappus, tuumajaamade remont jne. Niisugused igapäevased kõikumised on tegelikult tavalised.

Kui nõudlus elektri järele on väike ja tootmisvõimsus suur, on ka hind madal. Mõnikord makstakse tarbimise eest isegi peale. Seega on täielikult taastuvale energiale üleminek võimatu, kui ei rajata energiasalvestusjaamu. Salvestusjaamad tasandavad ka energiahinna kõikumist.

Näiteks Austraaliasse Hornsdale’i rajati 129 MWh energiat mahutav salvestusjaam 2017. aastal. Ühendkuningriiki Pelhami rajati 50 MWh jaam.

Tartus on tarvis leida võimalus rajada energiasalvestusjaam. Seda nii linna energia­varustuskindluse tagamiseks kui ka üldiste kliimaeesmärkide saavutamiseks. Selleks tuleb leida raha jaama ehituseks. Kindlasti saab küsida Euroopa Liidu fondidest, kuid miks mitte pakkuda igale linna elanikule sellesse investeerimise võimalust. Hiljem, kui salvestusjaam on tööd alustanud, saab sellelt tulu teenida.

Tartul on võimalus olla energiasalvestustehnoloogia kasutuselevõtus teerajaja.

Tagasi üles
Back