Kollased kummikindad, omajagu pealehakkamist ja kuldaväärt juhendaja on hea varustus, et Tartu külje all ASi Grüne Fee suures kasvuhoones torkivasse kurgimetsa sukelduda. Olen kell üheksa hommikul valmis kurkide korjamiseks ja kastide tassimiseks. «Kurgid on korjatud, hiljaks jäite,» ütleb aga mu juhendaja, Grüne Fee aiandusoskustööline, omade vahel lihtsalt kurgikasvataja Taimi Kalmus.
Millega saan siis abiks-tüliks olla? «Palun, lehed on vaja ära korjata,» juhatab agronoom Mariliis Soodla mulle tööotsa kätte. Saan kurgimetsas liikumiseks madala käru, mille otstes on suured kastid lehtede jaoks. Mahutan end napilt kastide vahele ära, annan jalaga hoogu ja raudratastega käru veereb jämedatel torudel kui õlitatult. Algus on meeldiv.
«Alumisest kurgist allapoole jäävad lehed ning kasvud tõmmake lihtsalt hops ja hops ära,» õpetab seitse aastat kurgikasvatajana töötanud Taimi Kalmus ja näitab ette, ta käed liiguvad nagu Bruce Leel karatefilmis.
Pakane paugub, higi jookseb
Hea öelda, mul küll ei lähe need lehelatakad hops ja hops kastidesse. Unustan ära, et peaksin esmalt kõrgemad-kaugemad lehed ära võtma ja alles siis madalamal puhta töö tegema, sest nii on lihtsam. Ka ei julge ma juhendaja moodi temperamentselt rapsida, sest olen kindel, et kaksan nii keskmise kaabli jämeduse kurgitaime puruks.
«Ei lähe see nii kergelt puruks midagi, teise käega hoiate ju kinni,» julgustab Taimi Kalmus ja soovitab mul käru edasi lükata. Sellega sõitmise olen täitsa unustanud, küünitan end muudkui kaugele välja nagu väljaveninud kurk kunagi.
Kurgimajas on 25 kraadi sooja, higi jookseb, otsaesine on märg. Seina taga õues on parajasti 25 kraadi külma.
Müdistan padrikus edasi, suur leht vajab üsna suurt jõudu ja järsku tõmmet. Ponksud kurgid ripuvad nina ees ja olen kindel, et nagu selja pööran, viskavad nad kasvu juurde. Tuju läheb aina paremaks, võimsate taimede vahel roheluses on mõnus ja rahulik olla, puudub vaid linnukese sirin. Varsti võin juba lehti ära tirida ja samal ajal juttu ajada.
Taimi Kalmus räägib, et töötas varem mööblitööstuses. Ametit vahetas ta selle pärast, et tahtis midagi kasvatada. «Vene ajal kasvatasin kodus tohutus kasvuhoones kurke ja tomateid, käisime neid Ape ja Leningradi turul müümas,» räägib ta.
Juhin jutu korjamata jäänud kurkidele, sest need ei anna kuidagi asu. Selgub, et kurkide korjamiseks oleksin pidanud platsis olema kell kuus hommikul, kui Grüne Fees algab tööpäev. Kell seitse hakkab seal tööle juba kurgipakkimisliin.
Taimi Kalmus oli esmaspäeva hommikul paari tunniga oma valdustest korjanud paarkümmend kasti kurki, igas kastis oma 25 kilo kaupa. Ettevõttes töötab 28 kurgikasvatajat, kes korjavad 2,5 hektarilt praegu keskmiselt 14 tonni kurki päevas.
Kurgikasvataja tööpäev lõpeb kella kolme paiku päeval. Otsast lõpuni vaba on laupäev, pühapäeva hommikul käiakse vaid saaki korjamas, muid töid sel päeval ei tehta. «Kaht päeva ei tohi vahele jätta, kurk läheb muidu liiga suureks,» selgitab Grüne Fee juhataja Raivo Külasepp.
Palka makstakse töötatud tundide ja korjatud kilode pealt, keskmine palk on veidi pealt 700 euro, millest lähevad maksud maha.
Keeruline keerutamine
Aga enne töö, siis palk. «Nüüd hakkame keerutama,» teatab Taimi Kalmus, kui jõuan higisena kurgilehti täis käruga kurgirivi lõppu. Keerutamist ei kannata ma mitte üks teps, aga seekord võib: kõrge koht meelitab ja keerutada tuleb kurgitaimede latvu.
Ronin paari meetri kõrgusele akukärule. Ühele pedaalile vajutades sõidab käru ühele poole, teine pedaal sõidutab treppredeli ja piirivalvetorni ristsugutist teisele poole. «Need on head kindlad kärud, lähevad tuhinal edasi,» kiidab Taimi Kalmus. «Alguses olid meil tavalised kärud, mida tuli ise erilise puusanõksuga edasi liigutada. Vanade kärudega potsatasid ikka kõik alla, kes õnnelikumalt, kes õnnetumalt.»
Hakkame keerutama. Esmalt tuleb pikaks kasvanud latv paari-kolme liigutusega ümber nööri kerida nii, et noored lehed ja võhikule kasvudega äravahetamiseni sarnased õienupud ehk tulevased kurgid viga ei saaks. Pehmelt öeldes kuidagi saan hakkama. Siis on vaja ära näpistada kasvud ja need akukärul ootavasse kasti panna. «See oli tulevane kurk,» märgib Taimi Kalmus mu püüdlusi vaadates ja lohutab, et tegijal ikka juhtub.
I-le paneb punkti nööri järele andmine, mis käib puhtalt kogemuste põhjal. Võimsat kurgitaime hoidvat nööri on vaja ladva pikkusest sõltuvalt kas kolm või neli jonksu pikemaks lasta, siis tuleb nöör uuesti kindlalt konksu taha haakida ning lõpuks konks esialgsest kohast oma 30 sentimeetrit paremale tõsta. Nii asetub kurgitaim jälle madalamale ja latv saab kasvuruumi. See on üks paras katsumus.
Kirglikud kasvatajad
Sõidan järgmise taime juurde ja saan napilt enne kuuma õhkuvat suurt eredat lampi pidama. Taimi Kalmuse abiga jõuan õnnelikult rea lõppu. Keerutamise juures tuleb mul hästi välja ainult akukäruga sõit. «Pole midagi, see on harjumise asi,» lohutab kurgikasvataja Iivika Käsper.
«Ma olin kah alguses väga imestanud, kuidas keerutamise õppimine nii kaua aega võtab, oma kaks kuud läheb ära. Aga see on siin ka kõige huvitavam töö, kui nõksu kätte saad.»
Kõrgharidusega metsamajandaja ja Jänedal haljastusagronoomiks õppinud Iivika Käsper töötab kurgikasvatajana seitsmendat aastat, tal on kõik käpas.
Töö tahab tegemist ning Taimi Kalmus ja Iivika Käsper kaovad akukärudega oma ridade vahele. «Korjamine on samuti tore, kui on ilus saak,» räägib Iivika Käsper lae alt. «Selle peale kulub kõige vähem aega.»
Kurgikasvatajad keerutavad latvu kaks korda nädalas. Lehtede korjamine võetakse põhjalikult ette kord nädalas, kolmapäeval. Aga pisut lehti korjavad naised iga päev, sest nii on neil lihtsam ja taimel kergem.
«Siin ei ole raske füüsiline töö,» iseloomustab kurgikasvataja ametit Iivika Käsper. «Aga kui koju lähed, siis tunned, et oled tööd teinud.»
Ega need kaks naist koduski niisama passi: Taimi Kalmusel on väike kasvuhoone kurkide ja tomatitega ning Iivika Käsper võttis läinud kevadel endale Hiinalinnas väikse maalapi ja hakkas seal maheköögivilja kasvatama. Kurk kasvas seal väga hästi.
Poole päeva ajal toimetusse jõudes on tunne, nagu oleks tööd teinud. See on hea tunne, võin kurke kasvatada küll. Kindel on aga see, et suvel olen oma väikses kasvuhoones hulga karmima käega, ükski kurk mul enam kasvuhoonest välja ei peruta. Julgen nüüd ju kurgitaimelt julmalt lehti ära rapsata ning suve lõpuks on mul kindlasti ka keerutamine käpas.