Pärtel Piirimäe: Jalgrattur alasi ja haamri vahel ehk Kas Tartu ikka on rattalinn?

Ajaloolane Pärtel Piirimäe.  Foto: Sille Annuk

Tartu rattataristu täidab puhkamise eesmärki päris hästi, aga et ratas võiks asendada autot, peab rattur saama sõita punktist A punkti B kiirelt ja turvaliselt kõige otsemat teed pidi. Rattateid tuleb rajada sinna, kus neid on tarvis, mitte sinna, kuhu neid on kõige mugavam rajada.

Visioon Tartust kui rattalinnast on justkui vana vinüülplaat, mis kohalike valimiste eel parteikontorite kapisügavustest välja otsitakse, et see valimiste möödudes jälle tolmuma unustada ning ehitada edasi peamiselt autojuhtidele mõeldud linna. Alles viimase valimistsükli ajal on märgata suuremat tähelepanu rattasõidu propageerimisele ja rattateede arendamisele. Igati kiiduväärne rattaringluse projekt on lisanud tänavatele palju uusi rattureid. Paraku on see reljeefselt esile toonud aastakümnetepikkuse tegemata töö Tartu rattataristu arendamisel, mille tõttu ei ole saanud meil tekkida midagi ligilähedastki põhjamaisele rattakultuurile.

Jalakäijate olukord on muutunud isegi halvemaks, sest rattaliiklus on kasvanud peamiselt neile kuuluva ruumi arvel. Jalakäijana peame nüüd silmad ja kõrvad lahti hoidma ning olema valmis kõrvale hüppama kõnniteel vuhiseva tõukeratta või massiivse rendiratta eest.