Kodutud seavad end poodides koduselt sisse

Bussijaam on kodutute üks meelispaiku, kus end soojendamas käia. Kui neid sealt ära aetakse, liiguvad nad edasi ostukeskustesse ning ringiga tagasi bussijaama. Foto: Margus Ansu

Ostukeskused ja bussijaam on püstihädas kodututega, kes end keskustes mugavalt sisse seavad, kliente häirivad, invatualettides magama jäävad, napsutavad ja omavahel riidlema kipuvad. Külmil päevil on muret eriti palju.

«See on väga tõsine peavalu, sest ühest küljest on nad kodanikud ja inimesed, aga teisest küljest ei käitu nad meie majas kuigi inimlikult,» ütles Lõunakeskuse juhataja Jaan Lott. «Nad varastavad, söövad poodides. Seda, mida inimesed teevad tualetis, teevad nemad seal, kus juhtub,» kirjeldas Lott.

Kliendid kaebavad

Tartu bussijaama haldaja OÜ Tartu Bussijaam juhataja Mati Paju nentis, et sai viimati alles selle nädala alguses bussijaama kliendilt kaebekirja seoses kodututega bussijaamas. «Nad kolivad oma kottidega sisse, levitavad vänget haisu ja arusaadav, et see häirib korralikke reisijaid,» ütles Paju. Kui turvatöötaja palub lahkuda, vastavad kodutud: «Me ootame bussi.»

Paju lisas, et kodututega tegelemine võtab väga suure osa turvateenistuse tööajast. «Turvafirma käib ise regulaarselt kontrollimas ja lisaks tuleb päeva jooksul tosinkond väljakutset juhtudele, kus kodutu bussijaamaülema palvele lahkuda ei reageeri,» rääkis Paju.

Ka Lõunakeskuse, Tasku ostukeskuse ja Tartu kaubamaja keskuse turvateenistustel tuleb päeva jooksul kümmekond korda kodutuid majast välja juhatada ning mõnikord kutsub turvateenistus politseigi appi.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Kerly Peiteli sõnul saab politsei Tartus kodutute pärast üks-kaks väljakutset päevas. Lisaks käib politseipatrull karmide külmadega kontrollimas kodutute peidukohti ja viib neid sealt kainestusmajja või varjupaika.

Kohti jagub

Põhjus, miks kodutud ostukeskustest, bussijaamast ja trepikodadest varju otsivad, ei peitu Tartu linnavalitsuse sotsiaaltööteenistuse juhataja Merle Kivesti sõnul selles, et kodututel poleks kuskil mujal olla.

«Meil on ju päevakeskus ja varjupaik, kus kohti jagub. Küsimus on pigem selles, et nad ei taha varjupaiga või päevakeskuse teenuseid kasutada,» rääkis Kivest. Ta tõi hiljutise näite inimesest, kes paigutati hooldekodusse, kuid too põgenes sealt ja läks taas bussijaama pingile istuma.

«Ilmselt tõmbab kodutuid vabadus, mis tänavatel on – seal nad on lähemal headele pudelikorjamiskohtadele ja tänaval ei kontrolli keegi nende napsitamist,» märkis Kivest.

Teisipäeva õhtul soojendas kaubahalli treppidel end kergelt hallineva habemega kodutu Rait, kes oma perekonnanime öelda ei soovinud. Seljas oli mehel määrdunud beež jope ning jalas sinised viisakad teksad. «Mis päevakeskus?» päris ta ja ütles, et kuuleb kodutute päevakeskusest esimest korda.

Varjupaigas on Rait varem mõne korra ööbinud. «Enam ei lähe. Seal on ju satikad,» ütles ta. «Mõtle nüüd ka. Saan endale satikad ja siis tuleb ju kõik riided välja vahetada, aga raha mul uute riiete jaoks pole,» rääkis ta. Kui Rait juttu puhus, oli õhus tunda vänget alkoholiauru. Pealtnäha jättis aga rahumeelne mees täiesti kaine mulje.  

odutute päevakeskuse sotsiaaltöötaja Tiina Otti nentis, et satikate kartust toovad kodutud temalegi peamiseks põhjuseks, miks nad päevakeskusesse ja varjupaika tulla ei taha. «No aga see on täiesti loll jutt. Ei ole siin mingeid sitikaid, iga kahe nädala tagant teeme tõrjet,» kinnitas Otti.  

Muredele jaole

Linna sotsiaaltööteenistuse juhataja Merle Kivest nentis, et kodutul on õigus olla seal, kus ta tahab: «Me ei saa vägisi teda varjupaika või päevakeskusesse tuua.» Küll aga näeb Kivest  ruumi kodututele pakutavate tugiteenuste arendamisel.

«Varjupaik ei ole praegugi ainult koht, kus magada, vaid seal tegelevad kodutute probleemidega kolm sotsiaaltöötajat, et aidata neid eluga järje peale. Sellised teenused muutuvad järjest olulisemaks,» rääkis ta.

Ehk üks suuremaid muresid, millele tuleks Kivesti hinnangul võimalikult varakult jaole saada, on alkoholisõltuvus, sest just alkoholist paljude kodutute hädad algavadki.

Samuti vajab hulk aega tänavatel elanud inimene esialgu omal käel elamise harjutamist – selleks pakub linn näiteks majutusteenust 35 euro eest kuus. Linnal on ka ligi 600 eluruumi, millest 460 on kasutuses sotsiaalüürilepingutega.

«Lahendusi on, aga neid ei saa peale sundida, sest nii nagu kõigil, on ka kodutul õigus valida kohta, kus ta tahab olla,» lisas Kivest. 

Varjupaik ja päevakeskus

• Viimaste päevade käreda pakasega oli Tartu kodutute varjupaigas ööbijaid 70 ning päevakeskuses käijaid 30 ringis.

• Külmade ilmadega võtavad nii varjupaik kui päevakeskus vastu ka joobes kodutuid, kui nad ei ole vägivaldsed.