R, 30.09.2022

Galerii ⟩ Sibulapõlgliku reporteri hirmsad elamused Sibulateelt

Reportaaž Peipsimaa avatud puhvetite päevalt.
Sibulapõlgliku reporteri hirmsad elamused Sibulateelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Sibulatee päeva tähtis hetk oli see, kui Koosalt läbi sõites jäi meile silma kaks meest, kes kinnitasid puu külge õhupalle ja plakatit kirjaga PUHVET, allpool märkus 3 KM ja kõrval nool paremale.

Need mehed olid Priit Põdersalu ja Kalvi Luhamäe, esimene neist Maasika talu perepoeg. Maasika talu oli sel aastal esimest korda Sibulatee puhvetite päeval osalejana kirjas ja vajas kahtlemata reklaami teiste, end ammu kuulsaks teinud müügikohtade reas.

Kui seda noolt paremale poleks olnud, oleksime fotograaf Margus Ansuga vast kohe vasakule pööranud, ikka kiiresti Peipsile lähemale. Kui loogiliselt mõelda, siis võiks ju küsida, mida erilist Maasika talu puhvetist ikka leida oleks, kui normaalse sibulateelise isu käib põhiliselt kalasupi ja sibulavanikute järgi. Aga mitte minul!

Aga me ei teinud midagi valesti.

Koosalaane külas, umbes neljahektarilise maasikataimedega põllu kõrval oli kena talukompleks, saja-aastane ait õue peal ning aidauste tagant kostmas naiste hääled.

«Oi, me pole sugugi valmis!» ütlesid nad, kui võõraid leti ees seismas nägid.

Muidugi, kell ei olnud veel 11. Kell 11 pidid puhvetid avatama. Aga menüü oli üleval, ja mis sealt kõik paistis. Põdravorstike mundris (ilmselgelt sibulaga), kruubipuder suitsuliha ja Peipsi sibulaga, singi-juustu pannkook (kindlasti sibulaga), nelja kala supp Peipsi sibulaga.

Kõik oli hea, ainult sibul igal pool!

Nelja kala supp.
Nelja kala supp. Foto: Margus Ansu

Perenaine Merike Põdersalu kinnitas, et kuigi nemad talus sibulat ei kasvata, on nad vajamineva oma roogadesse toonud Kolkjast. See, mis nad ise teinud olid, oli et kruubipudru suitsusingi suitsutasid ise. Ja nelja kala supis, kus haug, linask, forell ja lõhe, sinna selle linaski kasvatasid omas tiigis ka ise.

Kokk Teresa Mängel, kes paistis otsekui pere liige olevat, tuli appi toitude kohta selgitusi jagama. Ja lisas, et Maasika talu saatis sibulapirukavõistlusele sibulakorvikesed, sest kui tulla esimest aastat Sibulateel puhvetiga välja, siis tuleb ka sibulapirukas võistlema saata. (Maasika talu sibulakorvike tõusis paremuselt päris kõrgele, jäädes esikohast siiski ilma.)

Maasika talu sibulakorvikesed võistlustules.
Maasika talu sibulakorvikesed võistlustules. Foto: Margus Ansu

Siiski paistis Maasika talu letilt õnneks ka marjakooki ja kohupiimakooki ja toormoosiga pannkooki ning maasikamahla. Sahvrist võis hoidiseid kaasa osta. Küllap selliseid, mis sibulata.

Terveks päevaks jäi Maasika talust meelde aga esmakordse osaleja elevus ja õhin. Kui ilus ja avar oli nende õu, kui mõnus oleks olnud sinna pikemalt jääda! Edasi sõites oli aega ka imestada, kui palju ettevalmistusi see kõik ühelt perelt ja tema sõpruskonnalt nõudis! Milline pidi olema inimeste üksmeel ja kui mitu päeva nad kõik hommikust õhtuni võisid töötanud olla selle nimel, et võimalikele külastajaile meele järgi olla.

Kas see sai ka äriliselt edukas päev tulla, kes seda teab. Aga kui inimesed leiavad, et rahakassa sisu ei ole ainus näitaja, mis loeb, siis mina usun, et neil oli õnne.

Sibulasaak kesine

Varnjasse jõudes märkasime tee ääres esimesi sibulavanikuid, müüjaks Liina Tamm. Suuremad vanikud maksid 12, väiksemad 8 eurot. Väga ilusad vanikud eemalt vaadata ka sibulapõlgajal, kui lähemale astudes lõhn ainult ninna ei kargaks.

Varnjas müüs sibulaid Liina Tamm.
Varnjas müüs sibulaid Liina Tamm. Foto: Margus Ansu

«Sibulasaak on tänavu kehv,» ütles Liina Tamm. «Kevad oli karm ja suvi oli kuiv. Sibul tahab sooja, aga ka niiskust.»

Liina Tamm rääkis ka, kuidas sibulat kasvatada. Ikka musta seemet kõigepealt mulda pannes ja tippsibulat ette kasvatades ning seejärel juba tippsibulaid omakorda peenrasse istutades. Nii kasvav mugul on noor ja mahlane, mis pannil praadides hästi pehmeks läheb.

Liina Tamm on kokk, ja tema ütles, et saab kohe aru, kui keegi on Peipsi sibula pähe näiteks Poola sibulat müünud. Selle maitse on teistsugune. Minul pole sibula maitsest ei sooja ega külma.

Võistlusele nüüd

Seejärel kiirustasime juba Kolkjasse Peipsimaa külastuskeskusesse, kus kell 11 oli algamas neljaliikmelise žürii tööpäev, et hinnata sibulapirukavõistlusele saabunud pirukaid. Kinnisi ja lahtisi.

Võistlustöid kandis auväärse žürii ette mittetulundusühingu Sibulatee eestvedaja Liis Lainemäe. Hindajaks olid Eesti maaülikooli esindaja Lili Veesaar, Sibulatee võrgustiku esindaja ja Alatskivi Mõisamaitsete perenaine Külli Must, Kultuuritee võrgustiku eestvedaja Eveli Jürgenson ning sibulapirukate armastaja Gunnar Laak.

Maitsmine.
Maitsmine. Foto: Margus Ansu

«Sellele pirukapõhjale on ikka kenasti võid pandud,» kiitis üks žürii liige täissuuga.

Teine lisas, suu samuti täis: «See on liigagi rammus...»

Mittetulundusühingu Sibulatee mõte ei ole muus, kui aidata Peipsiääre ettevõtjate elu edasi arendada ja nende tooteid paremini kundedele turundada. Tänavu kolmandat korda aset leidnud sibulapirukavõistlus on ainult üks viis piirkonnale kumu ja kuulsust juurde tekitada. Mind oli see kumu seni peletanud.

Sibulapirukate maitsmise ajal ja vahel käis toas ka Peipsimaa külastuskeskuse peremees Heikki Põldma. Selgus, et temal on hommikusöök söömata, ja Liis Lainemäe siis lubas tal hindamisest ülejäänud pirukatükke haugata. Ka fotograaf Margus Ansu sai piruka. Heikki Põldma võttis tüki ja kadus. Aga mitte kauaks.

«Nii hea oli, kas saab teise veel,» oli ta veidi aja pärast tagasi.

Minul kõht korises, aga süüa polnud midagi.

Peipsimaa külastuskeskuse peremees Heikki Põldma räägib vahepeal pakutrükitekstiilidest.
Peipsimaa külastuskeskuse peremees Heikki Põldma räägib vahepeal pakutrükitekstiilidest. Foto: Margus Ansu

Peipsimaa külastuskeskus asub 19. sajandi lõpus ehitatud põlises vanausuliste elumajas. Suur osa vanausuliste kultuuri ehedusest on nende seinte vahel alles, alates dvorist ja sigurikuivatusahjust. Ka saab külastuskeskuses aimu vanausuliste tekstiilikunstist, pakutrükist ja indigoga värvimisest.

«Eelmise piruka vürts segab natuke maitset,» kostab vahepeal hindajate lauast.

Keegi hüüatab: «Oi, kaheksas pirukas on veel soe!»

Aga miks see ei peaks soe olema, kui kõik võistlejad-pirukad saabusid kohale sama päeva hommikul, ja mõni tegija elab siinsamas Kolkjas!

Võitja muffin.
Võitja muffin. Foto: Margus Ansu

Parima piruka väljaselgitamine ei tekitanud erilisi vaidlusi. Kui kõik oma hinded ette lugesid, selgus et nii välimuse, maitse, tekstuuri kui ka lõhna osas on maksimumpunktid saanud sibulamuffin. Aga sellest on uudis Tartu Postimehe veebis juba täna ilmunud ja seal on kirjas, et võidutöö autor oli Pala kooli õpetaja Marve Juursalu.

Ka olen juba uudise üles pannud parima väljanägemisega Sibulatee müügikohast, milleks sai Latika puhvet Kasepääl. Sellest Latika puhvetist libisen nüüd samuti üle.

Mõni mulje on siiski kirjutamata. Ilus oli vaadata Rääbise talu müügikohta, aga letil peamiselt ikka ja jälle sibul ja seemnesibul ning küüslauk. Perenaine Aleksandra Sergina vangutas sibulast rääkides pead - tänavu ainult 300 kilo. Ainult 300! Tavalistel headel aastatel on ta saanud tonni. Kui Aleksandra aru sai, et mina sibulat osta ei soovi, pakkus mulle õuna. Et võtku ma niisama, kena sort ju – Tartu roos. Võtsin muidugi, ja tänasin.

Rääbise talu perenaine Aleksandra Sergina: kui sibulat ei soovi, võta õuna.
Rääbise talu perenaine Aleksandra Sergina: kui sibulat ei soovi, võta õuna. Foto: Margus Ansu

Marfa ja buldog

Lõbus oli olla Uljani talus, mille majapidamishoone seinad on erklillad ja nii säravad, nagu oleksid eile üle värvitud. Julgemat tooni kui see lilla, on majale raske leida. Perenaine Galina Kulak selgitas, et veel eelmisel aastal olid need seinad rohelised, aga tänavu, näete, tuli mõte, et värviks lillaks! Siis osutas uhkusega ukse kohale, ja sinna polnud kinnitatud miski muu kui kõige pilkupüüdvaima müügikoha tähis, aastaarvuga 2020.

Kahtlemata oli Uljani talu pilkupüüdvaim selgi aastal, aga kaks aastat järjest vist ühte ja sama tähist MTÜ Sibulatee eestvedajad ei jaga. Isegi mitte siis, kui maja muutub rohelisest lillaks.

Uljani talu nukk Marfa paneb tigedama buldogi hirmu tundma.
Uljani talu nukk Marfa paneb tigedama buldogi hirmu tundma. Foto: Margus Ansu

Uljani talu jäi meelde teisegi episoodi poolest. Nende elumaja ees poseeris tõetruu, lopsaka naise väljanägemisega nukk, nimeks Marfa. Marfal olid punnis põsed ja peenike naeratus huulil.

Külatänavat pidi tulid parasjagu ühed teelised, rihma otsas must buldog. Niipea, kui buldog Marfat märkas, tõmbus rihm peremehe käes pingule ja loom hakkas lõrisema. Ta lõrises ja haukus nii, et isegi nukk oleks pidanud põgenema. Aga Marfa püsis paigal ja otskui irvitas koerale vastu. Selline ülbus ei saanud loomulikult buldogile meeldida. Looma omanik märkis, et ta koer ei haugu tavaliselt mitte kellegi peale.

Mõtlen, et kui üks punaste punnis põskedega nukk Marfa suudab ära petta kogenud buldogi nii, et koer teda inimeseks peab, siis saab see olla vaid kiitus vanausuliste teravmeelsusele, isepäisusele ja huumorimeelele.

Mullu kõige pilkupüüdvama sibulamüüja aumärgi saanud Uljani talu.
Mullu kõige pilkupüüdvama sibulamüüja aumärgi saanud Uljani talu. Foto: Margus Ansu

Lõpuks. Mina ei maitsnud Sibulateel mitte ühtegi pirukat, -muffinit ega -kišši. Ma ei ole kunagi mõistnud, mis on sibula maitses head ja erilist. Täna saan ikkagi rahul olla, et mul on amet ja töö, kus isiklik maitse tuleb kõrvale jätta. Kogesin Peipsi ääres vaimustava päeva vaimustavate inimeste keskel, jõin ära suure tassi piimaga kohvi ja sõin peale kaks Latika talu moonirulli. Maasika tallu sõidan kunagi tagasi. Sibulateele ka!

Märksõnad
Tagasi üles