Tolm Tartu kohalt taandus koos kärekülmaga

Inversiooninähtus esmaspäevahommikuses Supilinnas. Foto: Kristjan Teedema

Teisipäeval lakke karanud Tartu õhu tolmususe näitajad kukkusid ilma järsu soojenemisega vastu kolmapäeva üle nelja korra. Rahvusvahelise arvestusskaala järgi oli kolmapäeval peentolmu tase madal – 20 ìg/m³.

Kuni 10-mikromeetrise läbimõõduga peentolmu osakeste kontsentratsiooni ohutu ja ohtliku piiriks loetakse Euroopa Liidus 50 ìg/m³ (mikrogrammi kuupmeetris). Läinud pühapäeval mõõtis Lina ja Kalevi tänava nurga lähedane seirejaam ööpäeva keskmiseks peentolmu tasemeks 62 ja esmaspäeval 66 ìg/m³.

Teisipäeval tõusis ööpäeva keskmine peentolmu tase juba 87 ühikuni. Rahvusvaheline õhukvaliteedi indeks loeb tolmusust kõrgeks, kui ühes kuupmeetris on peentolmu osakesi 50-100 mikrogrammi.

Ülipeentolmu osakeste ööpäeva keskmine kontsentratsioon ületas sel talvel esimest korda soovitusliku taseme, 25 mikrogrammi kuupmeetris, läinud nädala esmaspäeval. Järgnenud päevadel tolmutase alanes, kuid 4. veebruaril kerkis 32 ìg/m³, 5. veebruaril 44 μg/m³ ja 6. veebruaril 46 mikrogrammini kuupmeetris.

Teisipäeval oli ülipeentolmu tase Tartus 33 ìg/m³, kolmapäeval 17 ìg/m³.

Ülipeentolmuks loetakse kuni 2,5-mikromeetrise läbimõõduga osakesi. Paralleelselt tolmususe kasvu ja langusega suureneb või väheneb ka näiteks vähiriski tõstvate polüaromaatsete süsivesinike kontsentratsioon ning vingugaasi tase.

Suitsugaaside maapinna lähedal püsimist põhjustavat ilmastikunähtust nimetatakse inversiooniks. Kuna harilikult on kõrgemad õhukihid jahedamad ning alumised soojemad, liigub peentolm koos suitsugaasidega üles.

Pakasega, eriti kui sellega kaasneb tuulevaikus, muutub pilt vastupidiseks: külm õhk ja suits kipuvad seisma maapinna lähedal. Niipea, kui õhk maapinna lähedal muutub soojemaks kui ülal, inversiooninähtus kaob.