Mirjam Võsaste: viimane aeg on hakata toetama elurikkust linnades

Mirjam Võsaste Foto: Tiina Pitk

Linnalooduse ja inimese kooseksisteerimine ning nende vahel tasakaalu leidmine on kõva pähkel teadlastele, maastikuarhitektidele ja linnavõimule.

Elurikkuse soodustamine linnaruumis on ilmselt tartlastele juba tuttav. Tasub vaid vaadata Uueturu parki Vanemuise teatri ja kaubamaja vahel, kus kevadel õitsesid sibullilled ja suvel kodumaised niidutaimed. Või jalutada paar sammu edasi keskparki, kus vahelduvad niidetud ja niitmata murulapikesed. Milleks aga linnadesse elurikkust vaja on?

Elurikkus ja selle kadu mõjutab märgatavalt (ja ka märkamatult) igapäevast elu: liigid me ümber hoiavad looduse süsteemid töös ning tagavad puhta vee, õhu, viljaka mulla, kaitse üleujutuste vastu ja suure osa toidulauast. Kui kaotame nende liikide elupaigad, kaovad ka liigid. Kui kaovad liigid, kaovad ka enesestmõistetavana tundunud hüved – seesama puhas vesi, viljakas muld, aga ka kuumalainete leevendus ja üleujutuste puhver.