Sina ole õnnelik, et uue asfaldi saad

Aet Rebane Foto: Sille Annuk

Kõigepealt rikkusid nad ära Supilinna. Vanade supilinlaste jaoks. Nende, kes mäletavad veel aegu, mil keldritest otsiti Juri Ustimenkot, ja lapsepõlve, mil sõpru ei lubatud külla, sest see on ju ometi Supilinn. Agul.

Ärge saage valesti aru. Muidugi on põlistel elanikel hea meel, et see aeg on möödas, mil igal kevadel oli mõne plekihunniku alla poeginud joodikute õnnetu näljane koer või kass. Isegi toitsin neid lapsena. Nüüd hinnatakse seda, mis supilinlasi on pilgetest hoolimata selles paigas hoidnud. Rohelus, kesklinna lähedus, vabameelne õhkkond... Mööndusega, et paljud uued elanikud hindavad neid asju teoorias.

Mäletatavasti laskis näiteks üks jõe äärde kolinud tropp maha künnivareseid, sest kisa häiris. Vat siis. Inimene kolib rohelusse, et oleks looduslähedane. Aga mitte liiga looduslähedane, eks ole.