Keskpargi näitus kannab Afganistani sündmuste valguses aina päevakajalisemat tähendust

Tartu kesklinna pargis lehvivad näituse fotode ja tekstide kohal Tiibeti palvelipud. Foto: Charlene Rennit

Ameerika filantroop ja fotokunstnik Bobby Sager avas kevadel Tartus mastaapse näituse, mille tähendus on hiliste sündmuste kontekstis Afganistanis veelgi teravamaks saanud. Sageri sügavalt humanistlikku sõnumit kannab edasi ka värskelt valminud portreefilm, mida on võimalik tartlastel minna vaatama.

Sel kevadel püstitati Tartus mitmeosaline näitus Ameerika filantroopi ja fotokunstniku Bobby Sageri kahekümne aasta jooksul kogutud jäädvustustest. Need Sageri kogutud ülesvõtted, mida eksponeeritakse Tartu keskpargis, Küüni tänaval ja Aparaaditehase galeriis, on oma kontseptsioonilt sügavalt humaansed: portreed keeruliste olude küüsis olevatest lastest ja nende silmist peegelduv lootus võiks meile õpetada seda kõige olulisemat – meil kõigil on õigus rahule.

Näituse juhi ja uue filmi produtsendi Charlene Renniti sõnutsi kasutab Sager fotokunsti kui vahendit, et suurendada teadlikkust globaalsetest humanitaarprobleemidest ja sügavalt traumatiseeritud kogukondadest. «Eriti lastest, kelle ellu jätavad need kriisid kõige tugevama jälje,» sõnas Rennit. Tema laiem sõnum on, et need lapsed piltidel räägivad meist endist – ei ole «nemad», vaid «meie», rõhutab ta. «Ühtne inimkond ongi meie ülivõimekus.»

Kui maikuus näitus avati, mõjus galeristi Anna Lutheri sõnul see äsjase koroonaisolatsiooni kontekstis südamlikuna justnimelt nende inimlike lugude kaudu. «Inimlik tuum, mis meid kõiki ja alati ühendab, jäi sotsiaalse üksinduse tingimustes kaugeks ja see kogemus mõjus võõrandavalt.»

Nõnda võib öelda, et Bobby Sageri näitus tuletab tartlastele meelde seesuguseid ilusaid tundeid nagu lootus, rõõm ja armastus – tundeid, mis põlevad meis kõigis, kuid mis on kustunud ebaõiglaselt paljudes, sest need inimesed on omaenese keskkonna ohvriks sündinud.

Näitus Afganistani kontekstis

Näitus on aga hiliste poliitiliste sündmuste kontekstis Afganistanis teistlaadse ja mõneti teravama tähenduse omandanud. Teose «Invisible Sun» autor ja näituse looja Bobby Sager on sügavalt kurb Talibani võitlejate arendatud mässust, kuid meenutab meile, et selline areng ei ole isoleeritud sündmus.

«Talibani repressioonidele eelnevad möödunud sajandil Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu repressioonid, ning mäletades neid lugusid, taastub meis ka usk, et see kõik on ületatav – kui me aitame üksteist,» sõnas kunstnik.

Sageriga koostööd tegev ajakirjanik Neeme Raud ütles, et lugedes olukorrast Afganistanis, meenusid talle just Bobby Sageri ideed ja nende olulisus. «Jälgides sündmusi Afganistanis ja tunnistades sealset humanitaarkatastroofi, mõtlesin ma Bobbyle. See, mis toimub praegu Afganistanis, ei ole kõigest lugu ühe riigi läbikukkumisest, vaid hõlmab miljoneid – miljoneid lugusid, sisemaailmasid, hingi – vahel täis hirmu, vahel ka viha – aga see kõik räägib inimlikkusest. Bobby Sager meenutab meile seda,» sõnas ajakirjanik Raud.

Aparaaditehase galerii, keskel näituse juht ja uue filmi produtsendi Charlene Rennit. Foto: Erakogu

Aparaaditehases asuvas galeriis eksponeeritud portreed on afgaani lastest. Näituse kuraator ja Sageri elukaaslane Charlene Rennit rääkis, et Bobby on teinud need fotod kahekümne aasta jooksul, kui ta oli Afganistanis, aidates seal luua koostöös terviseministeeriumiga meditsiini väljaõppe keskus naistele. See keskus on Talibani poolt anastatud.

Küsides Bobby Sagerilt, mis teda nende sündmuste puhul kõige enam puudutab, on kunstniku sõnutsi äärmiselt raske mõelda just sellele, et naiste positsioon ühiskonnas võiks langeda tagasi sinna, kus see on riigis olnud varem. «Seda on valus näha, et meie kaheksateist aastat tagasi välja arendatud õppekeskus naistele on täielikult hävitatud. Kui ma kakskümmend aastat tagasi Afganistani saabusin, oli Taliban võimul – ja nüüd on nad seda jälle,» sõnas ta.

«Olen nõus Ameerik Ühendriikide otsusega lahkuda Afganistanist, kuid küsimus ei ole kas lahkuda, vaid kuidas – ja ka siin on naiste positsiooni muutumisele ja tagajärgedele tarvis mõelda – ja pean tunnistama, et ma ei pea õigeks seda, kuidas on Ameerika Ühendriigid otsustanud lahkuda.»

Rennit lisab raske südamega, et viimaste andmete kohaselt vajavad rohkem kui kümme miljonit afgaani last humanitaarabi. Näituse kuraator avaldab ka lootust, et meie siin Eestis ei võtaks oma vabadust ja turvatunnet iseenesestmõistetavana.

«Ma loodan, et meie näitused sütitavad sisekõne meis endis ja panevad mõtlema, kuidas olla kaastundlikum. Meid lahutavad nähtamatud müürid, mille tõttu ehituvad tõelised müürid,» ütles Rennit. Ta paneb südamele, et märkaksime seda jõudu, mis Afganistani inimeses on, ning tunneksime kaasa nendele lastele, kelle ülesanne on praegu vastu pidada.

Värske portreefilm

Olulise teosena on nüüd valminud Bobby Sagerist režissöör Martti Helde käe all portreefilm «Human Being» (eesti k inimolend), millele on originaalmuusika loonud Mick Pedaja ning milles paistavad imeilusad kaadrid ka meie oma Eesti loodusest. «Inimeste südames ja hinges on nii palju ilu, kuid me laseme sel mattuda valede, viha, ahnuse ja hirmu all. See ilu on siinsamas, aga me miskipärast ei näe seda,» on üks Bobby Sageri ideedest, mida ta oma südameasjana filmiga edastab.

Tegemist on lühifilmiga, mida on kõigil võimalik käia vaatamas Aparaaditehase galeriis lahtiolekuaegadel ehk kolmapäevast pühapäevani kella kaheteistkümnest seitsmeni. Sissepääs galeriisse on Aparaaditehase Riia maantee poolsest küljest. Ka südalinnas paiknev ekspositsioon jääb avatuks oktoobri lõpuni.

Näituse korraldajad kutsuvad üles külastama galeriid ka 27. augustil, mil toimub galeriide öö. Sel ajal pakutakse Sageri näitusel alates kella üheksast erilist muusikalist programmi. Täpsema info saamiseks tasub kiigata Aparaaditehase Facebooki lehele.