Peeter Olesk: keeletu arstitädi

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Arst jändas minuga enam-vähem tund aega. Selle aja kestes ei öelnud ta mulle rohkem kui sõna otseses mõttes ühe lühilause. Ise ma olin üldse vait, sest ka mina tegin tööd, nimelt filoloogilisi märkmeid arstitädi eesti keelest. Seda oli põnev teha, kuna ta rääkis väga palju iseenesele, kuid mitte eesti keeles, vaid Ameerika inglise keeles, öeldes iga oma liigutuse kohta, et see on okay. Tunni vältel kasutas ta seda sõna umbes tosin korda, kindlasti sagedamini kui mõnd eestikeelset sõna või väljendit.

Tuli meelde kunagine majandusminister, vasak­tsentrist Mihkel Pärnoja (1946). Mihkel ei öelnud ühegi asja kohta okay ja ma ei usu, et sedasi oleks öelnud ka tema mentor elektrokeemias, entsüklopedist füüsikalises keemias, NSVL TA elektrokeemia instituudi direktor akadeemik Aleksandr Frumkin (1895–1976), kes ise oli viiekeelne. Mihklil on kombeks öelda «hüva on», mis sõltuvalt olukorrast võib tähendada «hästi!», aga ka «otsad on kokku tõmmatud», «asi on korras» vms.

Püüdsin kujutleda sellesama arstitädi käppade all olevat oma õpetajat ja lähemat sõpra professor Paul Aristet. Ariste võis jälgida väga erinevate keelte kasutamist ning kuna ta lähenes keelele varjamatult normatiivse viisiga, ei jäänud ta ükskõikseks, kui keelt kasutati tema meelest valesti. «Vale» eesti keele suhtes võis tähendada emba-kumba – kas (1) toorlaenu, õigelt kohalt nihutatud hääldusalust või võõrapärast lausemalli mujalt eesti keele kahjuks või (2) eesti keele rikkuste hoolimatut raiskamist mitte ainult sõnavaras, vaid ka vormiõpetuses.