Markus Toompere: mida toob aasta 2012?

Markus Toompere

FOTO: Margus Ansu

Eelmine aasta oli Eesti kunstielule heitlik aeg: kohati absurdina tunduvatesse eksistentsiprobleemidesse sattusid Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Kunstimuuseum ja Tartu Ülikooli maaliosakond.

Neid probleeme iseloomustas otsustajate puudulik ja valskust täis retoorika, mis teeb oponeerimise keeruliseks ja ajab mõistliku argumentatsiooni tihtipeale emotsionaalseks. Kuna kolme vaidlusaluse puhul pole lõplikke otsuseid siiani langetatud, siis eeldatavasti tuleb 2012 otsuste langetamise aasta.

Olen silma peal hoidnud kõigil neil protsessidel ja hankinud teavet ka väljastpoolt meediakajastust ning julgen kinnitada, et väljatoodud põhjendused ei pea paika. Mul on tekkinud tunne, et probleemide tegelikud põhjused peituvad mujal. Vahest võiks peaminister ikkagi avalikult tunnistada, et Eesti on väike, hõredalt asustatud, vananeva elanikkonnaga vaene maa ja me ei saagi endale kultuuri lubada.

Aga ka see väga hästi ei lähe, sest riigikogu palgad ja kuluhüvitised kasvavad vääramatu jõuna – järelikult me nii vaesed polegi. Mis mind aga nii EKA kui ka TÜ maaliosakonna puhul enim frustreerib, on see, et üliõpilased on end kuhugi kivi alla peitnud ja ootavad, et keegi kuskil peaks nende õppeasutuste allesjäämise eest lahinguid.

Mõtlen, et kui üliõpilasi endid ei huvita, keda siis üldse peaks huvitama. Ülim julgustegu – sodida täis plank ümber ehitustandri – ei ole mingi reaktsioon. Igatahes ma usun, et institutsionaalsel tasandil on aasta kultuurielus põnev.

Kunstiturg

Üheks oluliseks muudatuseks 2012. aastal on protsendiseaduse rakendumine. Kuigi seadus võeti vastu 2011, langeb esimene protsendiseaduse alune objekt käesolevasse aastasse. Kuna seadus on noor ja võimalikke kitsaskohti tundub olevat palju, siis selle väga tähtsa seaduse elujõulisuse mõttes on tulemas keerukate vaidluste aasta.

Kuid seaduse vilju on juba näha: aasta alguses otsustati, et Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse õuealale rajatakse Hannes Starkopfi hiiglaslik robotsipelgas «Cyberant», arhitektiks Tõnu Laigu.

Üldiselt usun, et kunstiturg hakkab järk-järgult selginema. Jaak Visnapi eestvõttel tehtav «Minu esimene kunstikogu», mida antakse välja Äripäeva ja Sirbi vahel, on selgelt pildipõhine ja pigem populaarteaduslik, eesmärgiga olla näoga masside poole.

Mõnevõrra sarnast ideed kannavad ka Tartu loomemajanduskeskuse oksjonid, mida on peetud koostöös eri institutsioonidega. 15. märtsil on «Kahe tolli oksjon», kuhu kutsun kõiki osalema (lisainfo www.lmk.ee – oksjonid).

Mõlema mõtteks on see, et kunsti ostmine ei ole vaid rikaste lõbu, kes näevad selles kas investeeringut või võimalust sõprade ees kiidelda. Aina normaalsemaks peab muutuma arusaam, et kunsti omamine on elementaarne ja suure osa kunstiturust peaksid moodustama täiesti tavalised inimesed.

Jah, kunst ei ole esmatarbekaup, loomulikult on see luksus – aga miks osta koju järjekordne mõttetu tehnikavidin, mida ehk kolm korda kasutad, kui on võimalik soetada midagi hingele. Kunst kodus peaks olema niisama iseenesestmõistetav kui raamat riiulis, reedene teatriskäik või nädalavahetus Riia arhitektuurmiljöös.

Kunsti maine

Keegi kuri ja rumal inimene on lasknud käibele müüdi, justkui oleks kunstil Eestis kehv maine. Ma ei tea, kas see on nürimeelsete netikommentaatorite ja nende kommentaaride lihtsameelsete lugejate teene, aga igal juhul on see kujutlus vale. Praegusajal on kunst uskumatult populaarne. Seda tõestavad kas või muuseumide ja galeriide kasvavad vaatajaarvud.

Omaette fenomen oli Tartu Kunstimuuseumi üheksa päeva kestnud näitus «Klassikutelt armastusega», kus käis 4734 vaatajat. Muuseumi küll süüdistati selles, et lõpuks toodi välja seni millegipärast varjatud kogude paremik (isegi kultuuriminister läks seda teed), ent säärast retoorikat said endale lubada vaid täiesti asjatundmatud inimesed.

Piisab sellest, kui vaadata Tartu Kunstimuuseumi kodulehe näituste osa (http://www.tartmus.ee/et/naitused/index.html) aastate kaupa, ja näha on, et tegelikult ei olnud näitusel üleval midagi uut.

Ma tahaksin, et Eestis areneks galeriikultuur sarnaseks Läti ja Venemaa omaga, kus galerii on noorte inimeste kohtumispaik. Koht, kus on trendikas hängida, sest kujunemas on noorte inimeste klass, kes irdub kaubanduskeskustest ja hoidub kultuuri manu. Näituste avamised on midagi sensatsioonilist ja tihti arenevad need spontaanseteks reivideks. Minu kujutlust mööda oleme sinna teel, kuid on veel hulk noori, kelleni see sõnum saata.

Ma üritaksin ära õiendada veel ühe tänapäeva kunsti kuvandi eksimüüdi. Jutt on kurikuulsast purkis*ttumisest. Mina ei ole seda tööd näinud, minu teada pole sellest installatsioonist ka erilist dokumentatsiooni. Ma loodan siiralt, et ühel ilusal päeval Jaan Toomik esineb avaldusega, et 1992. aastal tehtud installatsiooni tegelikult ei olnudki, et ta lihtsalt mõtles selle välja.

Kuid et inimesed on nii neetult lihtsameelsed ja sellest mõttekäigust tehti skandaal (mis kestab siiani), siis ei hakanud ta seda tagasi lükkama – nimi sai ju kuulsaks. Tegelikult vahet pole. 20 aastat hiljem kuvandavad mingid nürimeelsed ikka kogu nüüdiskunsti ammusele asjale, arvates, et vahepeal pole midagi muutunud.

Kutsun neid ullikesi galeriidesse. Suurem osa väljapanekutest Eestis on tasuta, ja kui ei meeldi, võib alati ju lahkuda ja proovida õnne järgmise näitusega. Kui vaadata galeriide näituseplaani, siis on meie kunstimaastik tegelikult väga mitmekesine ja igaühele peaks midagi leiduma.

Aasta lokaalsed ohud

Üks suurim pessimismi allikas on Tartu linnavõimu ükskõiksus kultuuri suhtes, ja ma kardan, et 2012. aasta halvimad uudised ongi sellega seotud.

Eestis on olemas kaasamise hea tava, selle kohta on isegi käsiraamat välja antud. Tartu hädaks on see, et kõiksugu jututubadesse kaasatakse hea meelega aktiivseid kodanikke ja ühendusi, ent nii Supilinna kui ka Karlova juhtumid näitavad, et kui otsustamiseks läheb, siis ei huvita nende arvamus tegelikult kedagi, maksab raha. Sama oli ka TÜ maaliosakonna ja kunstimuuseumi puhul.

Selge, ma saan aru, et juriidiliselt ei olegi linnal õigust teiste asjadesse sekkuda, ent kuivõrd need asjad mõjutavad teravalt Tartu kultuurielu edasist käekäiku, ootan kodanikuna, et ka linn näeks enese vastutust ja üritaks kas või moraalselt toeks olla.

Nojah, kunstimuuseumi puhul tõstis linn lihtsalt üürihinda, aga eks ta ole. Niikaua kui linnal on prioriteediks lühikeses perspektiivis eelarve, on Tartu kultuurielu jätkuvalt ohustatud.

Samasugune mure on mul ka Tartu arengukavaga aastani 2020. Töörühmad saavad kokku, arutlevad ning tõstatavad probleeme, millele on tihti juba ka lahenduskäik olemas, ent pärast dokumendi vastuvõtmist ei taha enam keegi neist töörühmadest midagi kuulda. Otsuseid tehakse endiselt mingeid muid huve arvestades.

Iseenesest ei ole selles midagi uut ega Tartule ainuomast, kuid sellest eskaleerub üldisem häda. Nimelt need noored, kes Tartus on midagi teinud ja soovivad veel edasi areneda, avastavad väga ruttu, et siin on see perspektiivitu, ja lähevad ära. Üha enam ja enam avastan ma endaealisi ja ka nooremaid, kes on ühte või teist algatust või organisatsiooni vedanud ja tunnistavad, et lihtsalt võhm saab otsa.

Kui oleme Tartus tekitanud olukorra, kus alla kolmekümnestel hakkab jõud otsa saama, siis on siin midagi väga valesti. Õnneks on veel pealekasvu.

Tagasi üles