P, 29.05.2022

Sõelume võistkondi

Sirje Toomla
, keeletoimetaja
Sõelume võistkondi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Keele teritaja
Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Tänavusuvise jalgpalli EMi ajal kõlas rahvusringhäälingu jalgpallistuudios üks ütlemata kena ja spordirahvale uudne sõna – sõelmängud. Sõelmängud pole sugugi tuttuus väljend, keeleteadlase Peep Nemvaltsi sõnul lõi see talle pähe juba kümmekond aastat tagasi, kuid käibele see tookord ei läinud.

Esialgu tundub see tõesti võõras ja paljud jalgpallisõbrad on selle vastu võtnud äraootavale seisukohale jäädes. Sõna peetakse heaks katseks, aga kunstlikuks, mõnele lihtsalt ei meeldi. Leitakse, et vana hea sõna «väljalangemismängud» ajaks kenasti asja ära, kui just peab eestikeelset terminit kasutama ning ingliskeelset «play-off-mängud» või lühemalt lihtsalt play-off’i tõrjuma. Samas nenditakse, et esialgu võõras tunduva sõnaga harjub kõrv kiiresti ning mida rohkem seda kuuleb, seda loomulikum tundub. Ennustatakse sedagi, et võib-olla see veel lüheneb ja muutub kõnekeeles lihtsalt sõelaks.

Eesti keele instituudi soovitatud väljalangemismängud tõesti kirjeldavad üsna hästi seda, mis nende mängude tulemusel toimub: parem jääb, kehvem langeb välja. Keelel on aga lisaks selguse poole püüdlemisele ka tugev soov lüheneda, muutuda ökonoomsemaks, et kõneleja saaks vähima vaevaga rohkem öeldud. Näiteks televiisorist on saanud teler, pastapliiatsist pastakas ning praegu vägagi menukas desovahend võiks olla hoopiski desinfektsiooni- või desinfitseerimisvahend, aga enamasti ei pea keegi mõislikuks nii pikka ja kohmakat sõna välja öelda. Sama lugu on väljalangemismängudega – kole pikk on teine. Eesti keel on küll aldis sõnu liitma, kuid üle kahesõnalised liitsõnad kipuvad lohisema.

Märksõnad
Tagasi üles