Kõnnitee kui rudiment

Heli Aomets Foto: Erakogu

Vean kihla, et nii mõnigi jalakäija on märganud ja nurisenud, et kõnnitee kulgeb suure ringiga sihtkoha poole, kuigi saaks ka otse; et sebrani viiv distants tüütab ja väsitab ka kõige atleetlikuma jalakäija; et keskkond on hall ning täis nõukaklassikat ning et tee on poste täis takistusterada. Kõik disainivead kõnniteedes viitavad ühele: kõnniteid pole planeeritud eraldi, need on rudiment ehk piltlikult öeldes jäänus sõiduteede planeerimises.

Jalakäija on teistsugune kui auto. Tal on füüsiliselt teistsugused omadused: kiirus, mass, jõud, materjal. Tal on teistsugused eesmärgid ja võimalused eesmärkide saavutamiseks. Autot piiravad selle suurus ja neljarattalisus, millest vaid kaks pööravad, kuid sel on eeliseks materjali tugevus ja kiirus: kui jalakäija ja auto kokku põrkavad, saab alati haiget jalakäija. Autol pole närvisüsteemi, masin ei tunne valu. Kui auto saabki mõlgi, võib mõlgitud koha välja vahetada, kuid kui jalakäija saab «mõlgi», siis sõltuvalt asukohast on kahjustus funktsioneerimisele igavene, jälg alati nähtav või lõpetab see jalakäija elusolendina eksistentsi.

Asjaoludest, millest tuleneb jalakäija haprus, tuleneb ka tema paindlikkus, mida autol pole. Jalakäija – nii kõndija, ratastooli kasutaja kui ka vankriga lapsevanem – saab teha võrdlemisi järske manöövreid oma teel. Distants, mis kulub jalakäijal täielikuks peatumiseks või stiimuli ilmnemisel reageerimiseks ja näiteks 90-kraadise pöörde sooritamiseks, on seotud tema kiiruse ja massiga: kui stiimul tuvastatakse, on «masin», mida vaja juhtida, seesama, mis reageerib stiimulile.

Distants, mis kulub autol samaks manöövriks, on seotud nii kiiruse ja massiga (mis on mitu korda suurem kui jalakäijal) ning lisaks autojuhi reaktsioonikiiruse, võimetega roolis, tähelepanu ja töötluskiiruse, segavate faktorite ning masina omadustega ehk kas pidurid on korras, kas ABS töötab, kui võimas on roolivõimendi.

Tähelepanu ja töötluskiirus ning muud segajad mõjutavad ka jalakäijat reageerimisel, kuid kuna tema liikumiskiirus on linnas kümme korda aeglasem kui autol, on tal ka kümme korda rohkem aega kui autojuhil, et märgata stiimulit, millele ta peaks reageerima.

Kui jalakäija juhtub olema aeglasema mõtlemisega ja kõndima või veerema mööda kohast, kus ta pidi sooritama pöörde, on ta erinevalt autost võimeline ümber pöörama sama suurel maalapil, kui suurel ta seisab. Jalakäija on paindlik, auto on robustne. Jalakäija on aeglane, auto kiire; jalakäija habras, auto tugev; jalakäija tervis ei talu müra, auto tekitab müra.

Autoga sõidetakse tavaliselt pikemat maad. On muidugi neidki, kes ka linnas naabri juurde autoga sõidavad – vist on parkimiskoha otsimisest saanud rituaal, et valmistada end ette ebamugavaks sotsiaalseks interaktsiooniks. Ah õigus, ma unustasin, sellised pargivad kõnniteedele, sest autojuht pidi ju maailma naba olema ja iseenda jalakäija roll kestvat nii vähe aega, et enda haprus ei meenu. Või teevad nad seda just seetõttu, et teavad, mismoodi ise liikluses käituvad, ega taha jalakäijad olla, sest kardavad autosid nii palju, et kõige turvalisem on oma lutt või mängukaru (loe: auto) treppi sõita, muidu äkki parklast majani kõndides tuleb selline paanikahoog peale, et sõbrale külla ei jõuagi?

Igatahes on autosõidu eesmärk sõidutada autos viibivad inimesed teiste autode keskkonnas ohutult sihtkoha lähedal asuvasse parklasse või lasta neil väljuda kohas, kus peatumiskeeldu pole. Või sõidutada kaubad sihtkohta. Kõik autojuhi järgnevad sammud on samad mis jalakäijal, lihtsalt jalakäija lutt peab mahtuma talle kotti, ta ise ei saa oma luti sisse mahtuda. Niisiis, auto eesmärk on pendeldada parkimiskohtade vahet ning vahel tanklasse ja pesulasse.

Jalakäija eesmärgid õues on palju mitmekülgsemad. Tema sihtkohad on näiteks koduuks, mänguväljak, kõnnitee, poeuks, sõbra koduuks, bussipeatus, tramm, tee teisel pool teed, pink, piknikukoht, kino, raamatukogu, kool, jalgrattaparkla, WC, vari päikese või vihma eest. Jalakäija sihttegevused õues on näiteks lapse uinumise soodustamine, jalutamine, jooksmine, sõbraga kohtumine, puhkamine (pink), enda kergendamine (no kus see WC siis ikkagi on?), toidukohta jõudmine, söömine, paduka möödumise ootamine, transpordikäruga kaupade autost poeni vedu. Nimekiri jätkub, sest jalakäija on see, kes sõltumata vahetranspordist on sihttegevuste tegija.

Paraku on enamik kõnniteid Eestis kujundatud aga kui rudimendid: on loodud autoteed, mis tagavad võimaluse sõita eri trajektoore pidi erinevatesse parkimiskohtadesse. Kõnniteed – kui need on üldse noil teil ja tänavail – kulgevad alati paralleelselt sõiduteede kõrval, teenindamaks autojuhti ja autoteed. Ka postid kõnniteede keskel teevad seda: valgustavad autoteed ning on autoteedel eest ära. Tarad kõnniteede äärtes teevad just seda: piiravad autoteed ja hoiavad jalakäijad autoteedelt ära. Sebrade hõre paigutus teeb seda: pikendab autodele distantsi, mil pidurdama ei pea.

Jalakäija piirangutele, eesmärkidele ja muudele omadustele pole üldse mõeldud. Parimal juhul ongi mingi ešeloni järgi pandud kõnniteed kulgema paralleelselt sõiduteedega ning tehtud nii kitsaks, kui on lubatud, ning vahel jäetud veel kitsamaks, kuigi autode sõidurajad on vahel kahekordse laiusega, nii et ruumi jaguks kõigile parema planeeringu loomiseks.

Kuidas tuleks siis mõelda teede ja tänavate planeerimisel?

Autodest ja jalakäijatest tuleb mõelda eraldi. Nagu jalakäija omadused ja eesmärgid erinevad auto omadest, peavad neist lähtuvalt olema erinevad nende teede kujundused ja nende kulgemis­trajektoor. Kus autotee peab kulgema ümber metsa, võib kõnnitee minna läbi metsa ning jalakäijal on soovitud vaikus ning päikese- ja tuulevari tagatud. Kus autotee läheb kaugelt suurte hoonete ümbert ringiga, saab kõnniteid paigutada hoonete vahele. Jalakäija teed peaks lõikama, see peaks minema otse, sest nii mõtleb inimese aju. Autode robustsus aga takistab otseteede loomist.

Jalakäija paindlikkus on see, mis lubab otseteed luua. Jalakäija haprus on see, mis nõuab (müravaba) otseteed. Vorm peab järgima funktsiooni, ning nagu näha, on jalakäijal palju enam funktsioone, mida tänavate vorm peab järgima, kui seda on autodel. Jalakäijate vajalikele funktsioonidele mõtlemata loodud tänavad on odava mõtlemise tulem, mitte odav lahendus. On kujundatud autotee (põhiorgan) ning kombe tõttu jäetud juurde kulgema jäänukina kõnnitee kui rudiment.

On aeg kohelda kõnniteid kui organeid, mil on oma oluline roll täita linnade terviklikus ja tervislikus funktsioneerimises. On aeg kujundada tänavaid jalakäija funktsioonidele ja omadustele mõeldes, eraldi autodest.